Kaks aastakümmet taaskasutust Tartus – Riina Kallase eestvedamisel alustas keskus tegevust 2005. aastal.
Tänavu 16. mail tähistas Lehola tänaval asuv taaskasutuskeskus oma 20. sünnipäeva. Särtsakas tartlanna Riina Kallas alustas koos kaasamõtlejatega Tartu Taaskasutuskeskuse pidamist 2005. aasta 16. mail, mil taaskasutuskeskuse avas pidulikult toonane linnapea Laine Randjärv. Taaskasutuspood oli uudne nähtus ja Tartu Taaskasutuskeskus oli esimene taaskasutuspood Tartus. Kirikute juures küll olid mõned kaltsupoed, kuid sellega asi piirdus.
Tartu Taaskasutuskeskusse toodud esemed sorteeritakse ja korrastatakse, võimaluse korral ka remonditakse ja suunatakse uuesti ringlusesse. Kasutuskõlblikud ja uuenduskuuri läbi teinud esemed müüakse soodsate hindadega kohapeal keskuse kulude katteks. Külastaja leiab siit suurel valikul nõusid, köögitarvikuid, mänguasju, raamatuid, kodutehnikat, mööblit ja palju, palju muud. Samuti on garanteeritud korralik nostalgiatunne!
Saabun esimesel kuumal maikuu pärastlõunal taaskasutuskeskusesse, mille ruumides on üsna jahe ning pimeda võitu. Siiski pole jaheduse eesmärgiks jahutamine, vaid kokkuhoid. “Paraku on keskuse ülalpidamine üsna kulukas: renditasu, elekter ja kõik muu kallineb. Tartu linnavalitsus on aga toetamise täielikult lõpetanud,” sõnab keskuse juht Riina. Teisipäevase päeva pärastlõunaks on ta müünud vaid ühe eseme hinnaga 1 euro. See ongi kogu käive. Muide, arvepidamine käib siin majas ikka vanaaegse arvelaua ja arvevihikuga. “Mõnikord teevad kliendid mitu ringi keskuse saalidele peale ning siis on hea arvelauaga arvestust pidada, nagu vanasti,” sõnab Riina. Seda on päris tore kõrvalt jälgida. Minu külaskäigu ajal saabub üks tumedanahaline nooruk, kes ostab paar pluusi ning käevõru. Riina sosistab mulle, et nendega on alati üks jama – idamaades on ju tavaks turul kaubelda, see siin aga pole turg. “Küll näed, et ta hakkab hinnaga kauplema!” Ja Riina ennustus täitubki. Küsitud kahe euro asemel proovib neiu saada hinna ühele eurole, seejärel hinnale 1.50, kuid Riina jääb endale kindlaks. 2 eurot. Neiu maksabki, kuigi rahulolu näost ei paista. Veel käivad minu keskuses viibimise ajal ostlemas kaks välistudengit, kes ostavad vinüülplaate, sulgesid, nagi ja joogitopsi. Nendega kauplemist pole – 8 eurot ja nii jääb. “Hinna määrab ikka nõudluse ja pakkumuse suhe,” ütleb perenaine. Õige pea astub keskusest läbi üks vanem daam, kes küsib kindlameelselt üht väikest koera, tal olevat taolisi juba 400 olemas. Riina pakubki ühte portselanist väikest koerakujukest, see aga klienti ei kõneta ning tehing jääb katki. Üks noorem meesterahvas käib aga otsimas 50ndate kappi, näitab fotot, kuid sellist kappi hetkel keskuses pole. Külastaja Mare teeb samuti keskusele tiiru peale, lähemal vestlusel selgub, et tema näol on tegemist ka keskuse tubli abilisega. Ta on kujundanud näiteks jõuluteemalise väljapaneku, et ikka rahvast ostlema meelitada. Mare sõnul on keskuse näol tegemist asendamatu kohaga kollektsionääride jaoks. “Kust siis veel välgumihklite või serviiside kogujad omale hindamatu väärtuse ja vajalikkusega esemeid leiaks? Linn peaks asutust tõsisemalt ja rohkem toetama,” leiab Mare. Riinagi toob välja, et ehk kaks aastat veel peavad vastu, edasi on aga kõik lahtine. “Tegelikult on iga päev üks suur ellujäämiskursus, abi pole kusagilt saada. Jääb ainult loota, et linnaisad võtavad mõistuse pähe ning jätkavad vajaliku ja ainulaadse keskuse toetamist. Keskuses ringkäiku tehes jääb mulle paljude põnevate asjade hulgas silma ka töötav trükimasin, valgusteid, serviise, kaunist keraamikat, kodukino tehnikat ja akvaariumgi. Siin keskuses jalutades tundub mulle, et nüüd olen sattunud tõelisesse ERMi (Eesti Rahva Muuseumi), üha uutesse ruumidesse sisenedes näen, kuidas siin on päriselt esemetena olemas praktiliselt kogu Eesti rahva ajalugu, mitte vaid fotodena või kusagil kataloogis.
Riina sõnul on kõige naljakam müük kahekümne aasta jooksul olnud mere äärest leitud kaks väikest kivi, mis jõudsid keskusesse juhuslikult midagi muud kastiga tuues. Suur oli müüja üllatus, kui ostja saabus letti kahe kivikesega, millest üks oli justkui väike korall ning päris nende hinda. Riina müüski kivid maha. Kõige enam küsitavam toode on aga nõukaaegne vahvlimasin, seda hetkel müügis polegi, kõik on juba kaubaks läinud. Haruldastest toodud asjadest toob aga Riina välja näiteks vedruga ekspanderi. Sügise saabumist ei pea Riina aknast puude lehtede värvuse järgi vaatama. Sellest saab ta aru siis, kui oste tulevad sooritama noored, kes ostavad näiteks kaks kahvlit ja kaks lusikat. “Kohe näha, et need on tudengid, kes on kolinud üürikorterisse ja vajavad täpselt kahte kahvlit, mitte midagi enamat,” räägib Riina. Suviti, Retrobesti lähenedes leiavad aga tee keskusesse need, kes soovivad ajastule truusid ehteid leida, neidki jagub siin küllaga.
Taaskasutuskeskusel on ka omad püsikliendid. Näiteks Pärnust astub aeg-ajalt läbi üks õllekannude koguja, samuti on püsikundede hulgas tarbeklaaside kogujaid ning maalikollektsionääre. Ka käsitööõpetajad on kindlad külastajad, neid huvitavad näiteks vanad postkaardid ning tekstiilitooted, mida saab edukalt käsitöötundides ära kasutada. Keskuse kaugeim kunde on aga olnud Jaapanist tulnud turist. Riina sõnul ütlevad sageli naabertänaval elavad inimesed, et nad pole sellest keskusest midagi kuulnud, aga Jaapani neiu leidis keskuse internetist üles, tuli GPSi järgi kohale ja tegi ostugi, lisab ta rõõmsalt. “Kel siiras huvi ja tahtmine, need leiavad meid ikka üles,” ütleb Riina. Klientide hulka kuuluvad ka filmistuudiod ja teatrid, kes vajavad filmi või etenduste jaoks rekvisiite. Näiteks viimati leidis Vanemuise teater siit vajalikud diplomaadikohvri ja triibulised voodilinad. “Mõnikord arvavad kliendid, et jagame tasuta asju, nii see aga pole,” ütleb Riina. Küll on ta aga ise heategevuse korras annetusi teinud, näiteks ühele perele, kelle maja põles maani maha, annetas ta töökorras gaasipliidi.
Riina unistuseks on korraldada näitus tarbeklaasidest, neid on ta kogunud juba 2016. aastast. Haruldusi, mida näidata on küll ja veel. Paraku napib aega näituse tervikuks sidumiseks. Küll aga kergitab ta saladuseloori ning ütleb, et üks eksponaat, mida ta mujal taolistel näitustel kusagil näinud pole, on kukega karahvin, tema kogudes on see aga uhkelt olemas. Ühel hetkel loodab ta abiliste toel näituse ikka üles saada.
Keskuse pidajal on ka oma “miljoniküsimus”, mida praeguse aja noortele esitada. Ta näitab mulle kolme väikest klaasist kausikest, mis meenutavad mulle küünlaaluseid. Selgub, et tegelikult on tegemist nõukaaegsete moosi- või meealustega. “Kodudes serveeriti ikka moosi just selliselt aluselt,” jutustab Riina. Vahepeal saabub Riina abikaasa Üllar, kelle sõnul on keskusesse isegi täiesti uusi kasutamata asju toodud. Kui pererahvas uurib, miks küll totaalselt uued asjad lihtsalt ära antakse, kõlab sageli vastuseks: “See on ämma kingitus.” Pererahvas võtab aga muigega asjad müüki ning nii on omaniku leidnud näiteks väga väärtuslikud tarbeklaasid või pastapliiatsid. Muide, viimased on Riina enda suur kirg, tema kogusse kuulub erinevaid pastakaid vähemalt 15 000. Lausa müstiline hulk, nende kogumist alustas ta juba lapsena, ta ei tea, et Eestis kellelgi veel nii suur pastapliiatsite kogu oleks.
“Taaskasutus on elustiil,” pajatab Riina. “Kui oled selle asja sees olnud kakskümmend aastat, siis näed igas esemes, riidetükis või lehekeses uut elu või võimalust, kus seda saaks rakendada.” Tartu taaskasutuskeskuses müügil olev tehnika on töökorras, neid masinaid, mis ei tööta, pole mõtet siia tuua. Kõik kontrollitakse üle ning kliendid saavad vaid töötavaid masinaid osta.
Riina sõnul on keskuses ka vabatahtlikke käinud, kuid need jäävad vaid paariks tunniks ning pärast seda kadunud nad ongi. Seega, kel aega ja mahti, siis võivad julgesti minna appi asju sorteerima. Tööd jagub keskuses küllaga.
Taaskasutuskeskusesse saavad üleliigseid esemeid tuua kõik soovijad, tähtis on, et toode oleks kasutuskõlblik. Nii kaubatoojad kui ka ostlejad on oodatud aadressil Lehola 7 T-R 10-18 ning L 10-16. Rohkem infot saad vajadusel keskuse koduleheküljelt taaskasutuskeskus.ee.
Oli üks ootamatult tore pärastlõuna, tule ja leia sinagi tee Tartu taaskasutuskeskusesse, siin tunned, et oled oodatud. Vaatamist-uurimist-ostmist jagub tundideks, vähema ajaga ära proovigi läbi ajada!
Tekst ja fotod: Siim Karnö
