Tekst: Siim Karnö
Fotod: Meelis Kalev, Markku Karvonen, Anna Vjaznikova
Paarkümmend aastat tagasi soovis tartlanna Ingrid Kalev sünnipäevaks erilist kingitust. „Lapsepõlvest meenus, et on olemas leierkastid, mida olin kuulnud ning mille muusika läks mulle juba tookord hinge. Hakkasin siis vahetult enne sünnipäeva internetist otsima ning leidsingi, et Eestis on väntorel täitsa olemas, praeguse nimega Teatri- ja Muusikamuuseumis. Palusin luba, et kas tohib selle pilli sünnipäevaks välja tuua ning mängida, ent sain eitava vastuse. Öeldi, et pill on liialt vana ning võib sootuks laiali laguneda. See aga viis mind edasi mõtteni, et kas see ikka saab nii võimatu olla ja kas ma kusagilt seda väntorelit ei saa. Mõtted ikka keerlesid peas, kuulasin pidevalt interneti vahendusel väntorelimuusikat. Läks veel mitu aastat ja siis jõudsingi tõdemuseni, et tuleb pill endale ära osta. Hakkasin raha korjama ning tütre abiga oli 2015. aasta jaanipäevaks väntorel Tartus kohal.“ See on siiani Ingridi teada esimene Eestisse jõudnud väntorel, mida mängitakse. „Võib-olla kellelgi on laka peal neid veel peidus, mine tea, aga aktiivses kasutuses on minu oma tõesti esimene Eestis.“
Tänaseks on Eestis väntoreli omanikke ja mängijaid kokku kuus. „See võib küll tunduda väike arv, ent Balti riikides oleme siiski esikohal. Üks pill on ka Lätis, kuid sealne väntorganist mängib seda ainult oma riigis ja riputab internetti videoid üles. Üks väntorel on ka Leedus – selle omanik on ka meil Tartus esinemas käinud. Pill on üsna raske ning parim viis teda transportida on autoga, aga Tartus kärutan ta lihtsalt ise esinemispaika kohale. Rahvusvahelistel festivalidel olen väntoreliga isegi bussi ja rongiga nii Saksamaal kui ka Slovakkias ära käinud. Igapäevaselt seisab ta mul koduses keldris ning tundub, et sealne õhk sobib talle üsna hästi, sest pill on ilusasti hääles ja erilist hooldust ei vaja.“ Ingridi sõnul kuuluvad kindlasti väntoreli juurde lipuke ning erinevad toredad tegelased: kas ahvid või muud mänguloomad. Ingridi pilli ehivad kaunistuseks ka lillekimbud ja vimplid. „Kui oled väntorelite valdkonnas mõne edasiviiva sammu teinud, siis saad tunnustuseks vimpli, nii et need on suur auasi.“
Väntorganisti sõnul on väntoreli mängimine ka väga tervislik, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. „Kuna see on käeline tegevus, siis selle pilli mängimisel on käigus just need lihased, mida on tarvis treenida, sest tavaliselt neid lihaseid ei treenita. Samuti on see vaimse tervise vitamiin: hea tuju on garanteeritud juba pärast ühe loo mängimist.“
Ingridi repertuaaris on praegu vahemikus 70–100 erinevat lugu, mida väntorelil esitada. „Minu repertuaari iseärasus võrreldes teiste Eesti väntorelimängijatega on see, et olen teadlikult valmistanud ette üsna palju Eesti muusikat. Nii on olemas näiteks Arne Oidi aegumatu „Suveöö“, aga ka Urmas Sisaski vaimulikku muusikat. Viimasena tellisin Tõnis Mäe loodud laulu „Sinu hääl“. Kui leierkastiga esinemas käin, siis küsitakse julgesti ka soovilaule.“ Kui on küsitud näiteks serenaadi, siis on Ingrid selle vabalt ära mänginud. Naisele meenub ka üks lõbus lugu, kui käidi aastaid tagasi Jõhvis kirikus esinemas. „Tookord istusid paar punkarit õlledega kiriku ukse taga ja olid väga imestunud, et endise kultusansambli Väntorel asemel veeres kohale päris väntorel ja ansambel Tartu Väntorel! Siiski olid mehed väga viisakad ja kuulasid kirikus väntorelikontserdi lõpuni,“ naerab Ingrid.
Naise sõnul on väntoreliga esinemisvõimalusi võrreldes teiste pillidega vähem. Siiski on teda kutsutud sünnipäevadele, asutuste pidudele, laatadele ning juba üheksandat aastat veab hakkaja naine Tartus rahvusvahelisi väntorelite suvepäevi, mis algavad sel aastal juba juuli lõpus. „Sel aastal alustame traditsioonilise avakontserdiga 31. juulil kell 15 Raekoja platsil, festivali kulminatsioon on 1. augustil toimuv kirikukontsert Jaani kirikus ning lõppkontsert toimub 2. augustil kell 14 botaanikaaias. IX Rahvusvahelised Väntorelite Suvepäevad on ainulaadne mehaaniliste instrumentide festival Eestis, Balti- ja Põhjamaades, mille üldeesmärk on tuua kokku haruldasi ajaloolisi pille, tutvustada nende mängu ja mängijaid publikule ning näidata Tartut rahvusvaheliselt kui unikaalset paika, kus on ajaloolisi esinemisvõimalusi ja kultuurihuviline publik. Suvepäevade üritus võimaldab tagada Tartus iga-aastase ajalooliste pillide kokkusaamise järjepidevuse,“ jutustab Ingrid.
„Kui festivali uuendustest rääkida, siis kunagi varem ei ole meil Poolast esinejaid olnud, aga sel aastal tuleb sealt koguni kaks pilli. Kokku on välismaalt tulemas 18 esinejat, lisaks kõik meie enda kuus mängijat, kuid nimekiri pole veel lukus, nii, et arv võib veelgi suureneda. Kaugeim külaline tuleb seekord Tšehhist.“ Eriti uhke on aga Ingrid selle üle, et tulemas on auväärt seltskondagi – Christa Hohnhäuser, kes on Berliini Rahvusvahelise Väntorelisõprade Organisatsiooni president, ning Wilhelm Reimann, Saksa Väntorelisõprade Klubi president, kes on pärit Hundeshagenist.
Sel aastal toimub ka väljasõidukontsert. See leiab aset Palamusel, kus saab väliskülalistele ka meie kooliajalugu tutvustada. „Kui juhtub, et ilm on vihmane, siis olen mõelnud, et teeme sealse kontserdi hoopis Palamuse kirikus sees.“
Väntorelimuusika on tänu Tartus toimuvatele suvepäevadele saanud Ingridi sõnul rahvale juba tuttavamaks ja omasemaks. Siiski on igal aastal inimesi, kes pole sellest midagi kuulnud. „Tegemist on ajaloolise žanriga, mis on rõõmus muusika ja pakub alati elamust. Väntorganiste võib ka omamoodi näitlejateks nimetada. Tavaliselt on igaühel ka oma tähelepanu püüdmise nõks: mõnel loomake, mõni aga helistab kellukest, mõni puhub pasunat,“ räägib Ingrid.
Tartu Väntorelite Suvepäevade korraldajad on väga tänulikud MTÜ Tartu Ratsakoolile, Tartu linnale ning Egle ja Meelis Kalevile! Ilma nende toetuseta üritust toimuda ei saaks.
Augustis on plaanis koos uute Eesti väntorganistidega, kes on pärit Põltsamaa kandist, ka sealses kaunis roosiaias üks ühine Eesti väntorelimängijate pidu maha pidada.
