Timur Guzairov
Filoloogide kohtumine – Tartu Ülikooli raamatukogus. Vestlus salvestati eesti keeles. Seejärel rääkisime kord vene, kord eesti keeles. Aeg-ajalt kõnelesime teineteise emakeeles – lihtsalt sellepärast, et see pakub rõõmu.
Timur: Kaspar, mis sind elus kõige rohkem huvitab?
Kaspar: Minu jaoks jaguneb elu üsna selgelt kaheks. Üks tasand on argielu ja olme. Teine on väljamõeldud tegelikkus – kunst, kirjandus, muusika, reisimine ja kõik muu selline. Võib-olla on see nii sellepärast, et olen juba lapsepõlvest saadik elanud pigem nendes väljamõeldud maailmades. Miks? Sest argielus pole ma kuigi hästi hakkama saanud. Ma pole selles vallas midagi eriti saavutanud. Ma pole maja ehitanud, autot ostnud, perekonda loonud ega lapsi saanud. Karjääri ka mitte. Selles mõttes pole mul olnud sellist tavapärast nö tegelikku elu. Selle asemel olen pidevalt tegelnud kunsti, kirjanduse ja muusikaga. Tekitanud endale oma mulli nagu öeldakse. Nii on argielu ja väljamõeldud maailm olnud minus juba algusest peale teatavas konfliktis. Mind huvitavad väljamõeldud maailmad, nendes elamine. Sealt leian ma tuge, et hakkama saada tegelikkusega, mida ju eitada ei õnnestu mitte kuidagi.
Timur: Miks see nii on?
Kaspar: Võib-olla on see kuidagi looduse poolt paika pandud, võib-olla tuleneb kasvatusest või iseloomust. Või näiteks füsioloogiast.
Timur: Kes sind lapsepõlves kõige rohkem mõjutas?
Kaspar: Ema, ikkagi. Isa ma tegelikult füüsiliselt ei mäletagi. Mul on temast üks foto. See pool on minu elus täiesti puudu. Ilmselt asendas vend teda mingil määral ja mõnel hetkel. Aga ema oli see, kes mind kujundas, samuti vanaema. See oli pigem niisugune naiste maailm.
Timur: Kas sa võiksid natuke jutustada oma lapsepõlve väljamõeldud maailmast?
Kaspar: Vanaema ja ema olid inimesed, kes paratamatult pidid kokku puutuma nõukogude tegelikkusega, sest nad elasid selles. Ka mina elasin selles, aga lapse maailm on alati natuke teistsugune kui täiskasvanute oma. Ema ja vanaema olid aga ka sellise hoiakuga, et nad ei tegelenud argieluga ülemäära palju. Ei olnud vaja pikalt arutada, kas minna seenele või marjule – pigem mindi kinno, kohvikusse või kuhugi parki jalutama. Ema võis ka näiteks tuba koristada, siis äkitselt kõik pooleli jätta, võtta raamatu ja lugema hakata. Niisugune oli tema hoiak. Vanaema püüdis teda suunata rohkem argieluga tegelema, aga ega ta ise ei jätnud kunagi ühtegi kino vahele või kohvikut. Seda enam, et tema elas ju Tallinnas, kus ma paljud suved veetsin.
Timur: Mis oli sinu lapsepõlve lemmikfilm? Kas sa mäletad?
Kaspar: Vaevalt küll, et ma seda mäletan – vähemalt mitte kõige esimest ja kõige suuremat lemmikut. Küll aga mäletan üht raamatut, mis mulle väga meeldis. Ma joonistasin sellest pilte ümber ja lugesin kümneid kordi. See oli vendade Grimmide „Lumivalgeke“. Siima Škop oli selle suurepäraselt illustreerinud. See raamat on mulle eriti eredalt meelde jäänud. Aga muidugi oli neid raamatuid kümneid ja hiljem juba sadu.
Timur: Sa oled vabakutseline. Kas see on huvitav ja innustav või on sellega kaasnenud ainult raskusi?
Kaspar: Viimasel ajal, kui mind kellelegi tutvustatakse, tutvustan ennast kaunite kunstide magistrina, sest mul on sellist kraadi või tiitlit tõendav diplom ka olemas. Vabakutseline, jah. Ühest küljest on see seotud töö ja toimetulekuga. Ilmselt tahavad päris paljud inimesed olla vabakutselised, erinevatel põhjustel. Ometi on ikkagi mistahes inimesel vaja mingit vundamenti, mille najal eksisteerida ja muidugi ennast teostada. Tuleb kuidagi tagada oma toimetulek. Pääsu pole, kui just pole varandust. Tavaliselt öeldakse ju, et mis me sellest rahast räägime – raha pole üldse tähtis. Tähtis on armastus, tähtsad on kõrged ideaalid, romantika ja kõik muu selline abstraktne.
Ühesõnaga, raha on vaja selleks, et üldse ära elada, ja kuidagi tuleb seda teenida. Töötamisega võib aga kaasneda olukord, kus pead minema kohta, kuhu sa minna ei taha, tegema asju, mida sa teha ei taha, ning olema koos inimestega, kellega sa koos olla ei taha. Selline olukord võib kesta pikemat aega ja inimese koos tema eneseväärikusega lõpuks hävitada ja viia täieliku vaesuseni. Vaesusega pole aga meie ühiskonnas midagi teha.
Samas on alati ka vastupidiseid olukordi, kus soovid, tegevused ja inimesed, kellega kohtuda, langevad kokku. Siis on kõik muidugi hästi. On väga õnnelikke inimesi, kes suudavad leida kooskõla oma kutsumuse ja töö vahel. Minul pole see õnnestunud. Seda on võib-olla mõjutanud ka tervislik seisund, sest regulaarne töölkäimine pole mulle sobinud. Mingil hetkel sain aru, et pean leidma teise tee ja hakkama vabakutseliseks. See polnud niivõrd teadlik valik, kuivõrd kujunenud olukorra paratamatu tagajärg. Vabakutselise elu tundub romantiline ja tore. Ja eks see olegi tore, aga sellega kaasneb ka palju võitlemist, ühest tegevusest teise hüppamist, ebakindlust ja kõike muud sellist. Rahutu eluviis.
Timur: Sooviksin küsida ka selle kohta, milles sa end kindlalt tunned?
Kaspar: Ma ei oskagi sellele hästi vastata. Püüan pigem elada üks päev korraga. Tulevik tundub mulle üsna abstraktne ja ebakindel. Elu tuleb kogu aeg edasi elada – mis sa muud teed!
Timur: Mis sulle jõudu annab?
Kaspar: Eks ikka need väljamõeldud maailmad. Baudelaire on vist nimetanud neid kunstlikeks paradiisideks. Tema pidas selle all küll silmas eelkõige veini ja teisi vahendeid, aga väljend sobib hästi ka kunsti, kirjanduse, muusika, kohvikus käimise ja reisimise kohta. Ja ega vein sinna juurde sobib ka väga hästi.
Timur: Kas sul on oma peas olemas pilt sellest paradiisist? Mis seal on, kes seal on ja mida sa seal teed?
Kaspar: Ma teen seal enam-vähem kõike seda, mida praegugi. Näiteks lähen koju, panen muusikaplaadi mängima – mul on tavaks kuulata igal õhtul vähemalt üht plaati – ja vaatan mõnda filmi või telesarja. Praegu vaatan näiteks sarja, mida võiks nimetada ajalooliseks draamaks ja mis räägib Napoleoni-aegsetest sõdadest. Vaatan paralleelselt nii Ameerika kui ka Venemaa telesarju. Need justkui tasakaalustavad teineteist. Vahele vaatan ka Euroopa kino. Ma saan sealt eelkõige meelelahutust ning naudingut. Ma olen juba ammu loobunud igasugustest intellektuaalsestest otsingutest, enesemuutmise vajadusest jne.
Timur: Tahaksin vabakutselise elu teema juurde veel korraks tagasi tulla. Oletame, et keegi maksaks sulle suure summa raha tehtud töö eest. Mida sa siis teeksid?
Kaspar: Paljuski sedasama, mida praegugi, aga ma reisiksin rohkem. Olen palju tegelenud fotograafiaga, annaksin välja fotoalbumeid ja korraldaksin näitusi. Mul oleks võimalik rohkem tegutseda. Praegu teen kõike mikrotasandil. Tegutsen natuke siin ja natuke seal, aga suurema rahalise vabaduse korral saaksin palju jõulisemalt tegutseda. Mulle on alati sümpatiseerinud härraskultuur. Tänapäeval tähendab džentelmen tavaliselt viisakat ja hästikasvatatud härrasmeest, aga algselt oli selle sõna tähendus palju laiem. See tähistas inimest, kellel oli piisavalt varandust, kes ei pidanud enda ülalpidamiseks tööl käima. Samas pidi härrasmees ju millegagi tegelema. Briti kultuuris kuulub selle juurde ka hobi mõiste: inimene tegeleb millegagi, sest see pakub talle huvi, mitte selleks, et selle pealt raha teenida. See oleks minu ideaal.
Timur: Kaspar, me kohtusime esimest korda ülikoolis, kuigi õppisime eri kursustel. Miks otsustasid minna Tartu ülikooli vene ja slaavi filoloogiat õppima? Mis aastal see oli?
Kaspar: Olin Tartu ülikooliga seotud aastatel 1992–2000. Kindlasti ei olnud nii, et ühel hetkel otsustasin lihtsalt: „Nüüd lähen vene filoloogiasse ja kõik!“ Sellel oli oma eellugu. Nii ema kui ka vanaema kaudu olin seotud vene kultuuriga. Emapoolsete sugulaste liin oli geograafiliselt seotud Mõlnikovo külaga Petseri lähistel. Käisin seal elus väga palju, kümneid kordi. Sugulased tegelesid põllumajandusega, neil oli suur aed, kus kasvatati mitmesuguseid taimi ning vilju, ning nad pidasid ka loomi. Olin siis veel väike ega saanud kõigest eriti hästi aru. Sugulaste juures räägiti alati vene keelt. Nii harjusin selle keelega juba varakult. Sugulased käisid ka Tartus ja Tallinnas ning tõid vene keele oma külaskäikudega kaasa. Ja mitte ainult keele, vaid ka õigeusu. Mind ristiti ning mind viidi väga tihti kirikusse.
Vanaema põhikeel oli vene keel. Ta õppis mõnevõrra ka eesti keelt rääkima. Ema oskas samuti vene keelt, aga meie kodune põhikeel Tartus oli eesti keel. Vene keelega puutusin kokku ka kino kaudu. Käisime kinos väga sageli, mõnikord neli-viis korda nädalas. Tol ajal olid filmid enamasti vene keeles, nii et see mõjutas mind päris palju. Käisin ka ema töökohas. Ema oli “Vanemuise” teatri balletitantsija ja mina käisin kümneid kordi balletitrupi proovides. Sealgi oli töökeeleks peamiselt vene keel. Mingil hetkel nähti minuski võib-olla tulevast balletitantsijat, aga minust seda ei saanud. Ballett ei saanud mulle lähedaseks.
Nii oli vene kultuur kogu aeg mingil moel mu ümber. Vene keeles raamatuid ma lapsepõlves siiski eriti ei lugenud; see tuli hiljem. Lõpetasin Hugo Treffneri gümnaasiumi bioloogia-keemia eriklassi. Loomulik oli jätkata õpinguid loodusteadustes ja suur osa klassikaaslastest läkski õppima täppisteadusi. Ma ei mäleta enam, kes või mis mind teises suunas juhatas, aga igatahes otsustasin minna vene filoloogiat õppima. Käisin kooliajal paljudel vene keele ja kirjanduse olümpiaadidel ning olin seal edukas. Võib-olla mõjutas ka see minu valikut.
Vene kultuur meeldib mulle sellepärast, et see on osaliselt ka minu kodukultuur. Praeguses sõjaolukorras ei ole mul vaatamata kõigele tekkinud tunnet, et peaks ennast kuidagi vene kultuurist lahti tõukama. Ja see ei oleks tahtmise korral ka võimalik. Samas on aga vene kultuuris midagi, mis on tekitanud võõristust. Venemaa on arvuliselt väga suur rahvas, tema territoorium on tohutu ja kultuurilisi saavutusi on palju. Tohutu potentsiaal, ometi näib selles rahvas peituvat mingi destruktiivne alge. Ühelt poolt igavene püüd vallutada ja tuua hävingut teistele rahvastele, teiselt poolt hävitada samaaegselt ka iseennast.
Timur: Kas sa kohtusid ülikoolis ka Juri Lotmaniga?
Kaspar: Nägin Lotmanit sisseastumiseksamil ja vist käisin ka mõnes tema viimases loengus. Ma ei osanud tollal temast aga eriti lugu pidada. Nägin teda Tartus sageli – ta liikus palju ringi – ja tavatsesin emale öelda, et näe, Einstein tuleb.
Timur: Meie juhendaja oli Ljubov Nikolajevna Kisseljova. Mida sa temalt õppisid? Minu jaoks olid just seminarid tõelise õppimise aeg, mil minus midagi toimus ja muutus, kuigi loomulikult ei saanud ma alati kõigest aru ega mõistnud kõike. Millised on sinu mälestused tema seminaridest?
Kaspar: Ljubov Nikolajevna on üks olulisemaid õpetajaid minu elus. Seda nii kitsamas mõttes, teadmiste poolest, kui ka laiemas, elulises tähenduses. Kui ma eesti koolist vene filoloogiasse tulin, oli see omamoodi ehmatus. Järsku tuli hakata tohutult palju lugema. Ainuüksi vene kirjanduse klassika läbilugemine nõudis suurt pingutust, rääkimata kirjandusteaduslikest raamatuhunnikutest. See oli paras šokk. Aga just seminarides oli olukord teistsugusene – tegelesime seal tekstidega ühekaupa.
Kõigepealt lugesime neid ja seejärel arutasime. Ühelt poolt analüüsisime teksti ennast, teiselt poolt paigutasime selle laiemasse kultuurikonteksti. Seminarides osalenud üliõpilased kirjutasid samal ajal oma kursuse- ja lõputöid. Ljubov Nikolajevna oskas seostada arutatavaid tekste ka meie uurimisteemadega. See oli loogilise mõtlemise ja tekstianalüüsi kool. Juri Lotmani loenguid ma peaaegu ei kuulanudki, aga just Lotmanile omane maailmatunnetus jõudis minuni läbi Ljubov Nikolajevna. Olen talle selle eest väga tänulik. Rääkimata sellest, et ta juhendas minu lõpu- ja diplomitööd. Minust ei saanud küll paraku kirjandusteadlast, aga kirjandus ei kadunud mu elust kuhugile. Nagu ka Ljubov Nikolajevna.
Timur: Mäletan, et sinu diplomtöö kaitsmisel tänukõnet pidades pöördusid sa vist isiklikult Vassili Andrejevitš Žukovski poole («Вася»).
Kaspar: Mul ei olnud tegelikult mingit isiklikku soovi Žukovskiga tegelema hakata. Ma ei tundnud teda kuigi hästi. Aga üldine kontekst oli selline, et Ljubov Nikolajevna ise tegeles Žukovskiga ja tekitas ka minus tema suhtes huvi. Seminaridel – loodetavasti mäletan õigest – kutsus Ljubov Nikolajevna Žukovskit vahel Vasjaks. No ja pealegi olime me kõik ühes linnas elanud inimesed.
Timur: Milline koht on vene kirjandusel sinu elus praegu?
Kaspar: Tegelikult loen ma viimasel ajal suhteliselt vähe. See ei puuduta ainult vene kirjandust, vaid kirjandust üldiselt. Ühelt poolt olen elu jooksul väga palju lugenud, võib-olla rohkem kui enamik inimesi. Mingil määral võib see lõpuks isegi ära kurnata. Samas kirjutan ma ka ise natuke ja selleks, et keel püsiks aktiivsena, loen ikkagi raamatuid. Teisest küljest olen vene kultuuris sügavalt sees, eriti filmide kaudu. Vaatan palju filme ja vahel ka Ameerika filme vene keeles. Käimasolev sõda on huvi Vene-teema suhtes kindlasti elavdanud. Meil käib siin koos ka väike eestlaste ring, kuhu kuulub üks venelanna. Saame aeg-ajalt kokku. Räägime seal vene keeles, igaüks nii hästi, kui oskab.
Timur: Kas praegune poliitiline olukord ja sõda on sinu suhet vene kultuuriga kuidagi muutnud?
Kaspar: Osaliselt juba vastatsin. Algusest peale oli mulle selge, et ma ei hakka vene kultuurist taganema ega seda kõrvale heitma. Seda oleks raske ette kujutada, sest vene kultuur on olnud minu elu osa juba väga varasest ajast. Pealegi on vene kultuur väga suur kultuur. Mida ma silmas pean? Minuni jõudsid mingis mõttes ka euroopa ja ameerika kultuurid vene kultuuri vahendusel. Eriti 1990. aastate alguses, kui tekkis rohkem vabadust ja tekstid ning filmid hakkasid liikuma, oli vene keel sageli vahendaja rollis. Miks peaks ma selle nüüd kõik maha saagima?
Timur: Mille eest oled ülikoolile kõige tänulikum?
Kaspar: Kõige rohkem selle eest, mida ma nimetaksin Lotmani koolkonnaks. Vene kirjanduse kateedri inimesed olid ju otseselt Juri Lotmani õpilased. Nende kaudu sain ligipääsu Lotmani maailmale. See ongi kõige olulisem. Ülikoolis oli üldiselt ka tore käia. Õppisin ja lugesin tohutult palju. Olin erakliku eluviisiga. Kogu põhiõppe jooksul käisin vist ainult kaks korda sünnipäeval, aga see on juba omaette teema.
Timur: Oleme juba pikka aega tuttavad ja elame mõlemad Tartus, aga omavahel räägime tõepoolest esimest korda. Möödunud mais kutsusid sa mind Tartu Linnaraamatukogus toimunud muusika- ja luuleõhtule. Selle teemaks oli džässifestival „Tallinn-67“. Uurides praegu argielu Nõukogude Eestis, mul on tekkinud soov sinuga vestelda ja paremini tuttavaks saada. Et sind lõpuks näha. Milline tähendus on sellistel õhtutel sinu jaoks?
Kaspar: Sellel oli muide ka väga proosaline põhjus: vabakutselisena õnnestus niimoodi natuke raha teenida. Aga vestlusõhtuid ja tekstide tutvustamise õhtuid olen korraldanud juba päris kaua. Olen pidanud näiteks loenguid dändismist ja tutvustanud minu tõlgitud raamatuid. Kui tõlkisin Artemi Troitski raamatu Back in the USSR eesti keelde, toimusid ka selle esitlused. Oma enda raamatutega seoses olen samuti korraldanud vestlusõhtuid.
Timur: Tol õhtul lugesid sa eesti keeles katkendeid Vassili Aksjonovi reportaažist „Простак в мире джаза, или Баллада о тридцати бегемотах“ („Võhik džässimaailmas ehk ballaad kolmekümnest jõehobust“). Pean tunnistama, et ma polnud sellest tekstist varem kuulnudki. Mis oli sinu jaoks selle reportaaži kõige huvitavam või üllatavam aspekt?
Kaspar: Aksjonoviga olin kokku puutunud juba nõukogude ajal, kui ilmusid mõned tema lühikesed jutud. Ta polnud aga kirjanik, kelle looming oleks mulle eriti lähedaseks saanud. Nõukogude kirjanduse kursusel käsitlesime teda vist samuti. Ta ei pruugi olla kõige suurema kaliibriga autor, aga kindlasti on ta vene kirjanduses väga oluline nimi. Aksjonovi reportaažidest ei teadnud ma aga midagi. Teksti pakkus mulle Ahto Külvet, kes on Tartus vinüülplaadi-kultuuri entusiast. Ta rääkis mulle, et 1967. aastal toimunud džässifestivalil on tulemas juubel ning soovitas mul Aksjonovi teksti ära tõlkida ja seda ka kommenteerida. Nii see ettevõtmine alguse saigi.
Tekst ise oli väga värske ja huvitav. Aksjonov kuulus sellesse seltskonda, kellel oli nõukogude tegelikkuse kontekstis mõnevõrra rohkem võimalusi ja ka kontakte Lääne kultuuriga. Nad said kuulata Lääne muusikat, lugeda Lääne tekste ning tundsid selle vastu suurt huvi. Aksjonovit nimetati isegi „džiini-džässi Aksjonoviks“. Ta käis Tallinnas päris sageli ja kirjutas linnast mitmeid tekste. Tallinn võis talle meeldida ka seetõttu, et see meenutas lääne elu. Baltikumi kohta oli kasutusel ka väljendit Nash Zapad ehk „meie Lääs“.
Aksjonov ei kirjutanud festivalist lihtsalt neutraalset ajakirjanduslikku ülevaadet, vaid katsetas vormiga. Ta püüdis teksti üles ehitada džässi rütmi ja loogikat jäljendades. Kui me seda teksti loeme, märkame seal tõepoolest palju eksperimentaalseid võtteid ja hüppeid. Seda oli väga tore nii lugeda kui ka tõlkida.
Timur: Millise teadmise annab sulle nõukogude Eesti argielu ja ajaloo tundmine? Kas see mõjutab sinu suhtumist tollasesse kultuuri?
Kaspar: Mul on nõukogude kultuuri suhtes kahtlemata nostalgiline vaatepunkt, sest kasvasin ise selles kultuuris. Veetsin umbes kakskümmend aastat oma elust nõukogude sfääris. Need olid lapsepõlve ja nooruse aastad, mis on tihti inimese elus kõige toredamad. Ma ei tundnud tel ajal otseselt erilist survet, hirmu ega vägivalda. Vaesus oli aga täiesti olemas. Võrreldes praegusega oli see tohutu. Ometi olid filmid, kino, muusika ja elu üldiselt omamoodi head. Samas ei tahaks ma seda aega uuesti läbi elada. Eriti täiskasvanuna.
Timur: Kas sa kuulasid juba lapsepõlves džässi?
Kaspar: Muusika juurde tõid mind võib-olla vend ja õde. Nad kuulasid näiteks Queeni, Yesi, Floydi jne. Vend kuulas ka vene muusikat, sealhulgas ansambleid Akvarium ja Kino ning bändi Mašina Vremeni. Ema kuulas muusikat vähem. Tal polnud vist palju plaate, aga tal oli üks lemmik: Glenn Milleri orkester. Parimad palad või midagi taolist. Kui see plaat kusagilt ilmus, oli ta valmis seda väsimatult kuulama ja kuulaski kümneid ja kümneid kordi. Meloodiad olid toredad, aga mulle ei jäänud need tollal eriti meelde. Muidugi oli ka väga kuulus film „Džässis ainult tüdrukud“, mis võis mingil määral džässi kuvandit kinnistada. Aga ma ei saa öelda, et džäss oleks mulle siis eriti tugevalt meelde jäänud.
Hakkasin džässi kuulama alles 1990ndatel aastatel, kui hakkasin ise muusikat avastama. Jõudsin selleni elektroonilise muusika kaudu, kui tekkisid acid jazz ja future jazz, jazz dance ning teised sarnased suunad. Üks olulisemaid tegelasi selles liikumises oli DJ Gilles Peterson. Ta on minu muusikalist maitset kujundanud 1990ndatest aastatest saadik ja mõjutab siiani. Hiljem kuulasin džässi mõnda aega suhteliselt vähe. Džäss on tohutult lai valdkond ning seal on palju peavooludžässi, mis mind eriti ei köida. Ometi on džäss mingil kujul kogu aeg mu elus sees olnud. Viimase viie või kümne aasta jooksul olen kuulanud eriti palju tantsulist džässi. Selle põhjal olen korraldanud juba peaaegu kümme korda pidu nimega KAKAO, mis on pühendatud džässile, funkile ja diskole.
Timur: Raamatukoguõhtul kõlas erinevat džässi, Ahto mängis vinüülplaate. Mina kuulsin elavat džässmuusikat esimest korda 25 aastat tagasi Perugia džässifestivalil. Pärast ülikoolipäeva läksime õhtul väljakule: tudengid, muusika, kuumus ja tähed. Minu õpingud Itaalias olid esimene kord, kui ma Läände sõitsin. Minu jaoks ei olnud džäss, erinevalt nõukogude noorsoost, vabaduse sümbol. Džäss, nagu ka itaalia keel Itaalias, seostub mulle täiskasvanuks saamise ja iseseisvumisega. Kaspar, mida džäss sinu jaoks tähendab?
Kaspar: Sarnaselt Aksjonovile, tähendab muusika minu jaoks eelkõige naudingut. Hingelist, vaimset ja anatoomilist naudingut. Aga ka vabadust. Olen oma järgi seadnud loomingust kõige kõrgemale muusika, sest see on kõige vabam. Seejärel tuleb võib-olla kujutav kunst ja siis kirjandus. Muusikast on väga keeruline kirjutada, aga just see teebki selle huvitavaks: muusika võimaldab lõpmata palju tõlgendusi. Džäss pole erand. See on väga improvisatsiooniline ning sellel on tuhandeid eri vorme.
Timur: Millist muusikat sa peale džässi veel palju kuulad?
Kaspar: See on lai teema. Võiks hakata nimetama žanre ja artiste, aga olen elu jooksul ehk kõige rohkem kokku puutunud tantsumuusikaga. Ja mulle on ka tantsida alati meeldinud. Rokki, olgu see kerge või raske, olen kuulanud selgelt vähem. Ei maksaks unustada ka etnilist muusikat, mida kuulasin ühel perioodil väga palju. Ja muidugi nö klassikaline muusika. Muusika ei ole mind kunagi ära tüüdanud.
Timur: Muusika tähendab sinu jaoks naudingut ja vabadust. Aga mida tähendab sulle fotograafia?
Kaspar: Sedasama. Ma ei saa öelda, et oleksin fotograafiaga otseselt kunstina kuigi palju tegelenud. Kunagi ammu oli üks projekt, mida võiks ehk kunstiks nimetada.
Hakkasin fotograafia vastu huvi tundma 1990ndate aastate lõpus. See oli keeruline aeg, eriti seepärast, et fotoaparaadi ostmine ja kogu selle tegevusega alustamine nõudis raha. Olen elu jooksul korraldanud täpselt ühe fotonäituse. See toimus siinsamas Tartu ülikooli raamatukogus ja rahastasin seda ise. See oli üsna tüüpiline noore inimese fotonäitus: minimalistlikel piltidel olid sügislehekesed, räämas aknad ja katkised muusikainstrumendid. Näituse pealkiri oli „Tahan saada heaks“. Pärast seda tekkis minus teatav pettumus. Näitus ei paistnud kellelegi erilist mõju avaldavat, see kadus kiiresti unustusse. Aga foto jäi minusse sisse.
Hiljem hakkasin pildistama Tartu maju, võib-olla umbes 2003–2004. Sellest kujunes aastate vältel üks väga suur ettevõtmine. Pildistasin ligi viieteistkümne aasta jooksul tuhandeid fotosid, peamiselt puumajadest Supilinnas, Karlovas ja mujal Tartus. Nüüd, 2026. aastal, ma Tartut enam peaaegu üldse ei pildista. Minu jaoks on linn juba nii põhjalikult ära pildistatud, et mul pole enam midagi uut jäädvustada. Andsin need fotod mõned aastad tagasi Eesti Rahva Muuseumile. Need on kantud muuseumide infosüsteemi MuIS, kus neid saab vaadata. Fotosid on umbes kolm tuhat.
Mõnel ajal hakkasin ma ka reisima ja pildistasin seda, mida inimesed reisidel tavaliselt pildistavad. Jäädvustasin ka sõpru ja tuttavaid, kellega suhtlesin. Mingil hetkel otsustasin, et lõputu pildistamine peab saama otsa. Fotodega on vaja midagi ette võtta ja leida neile sobiv koht. Esimene samm oli juba mainitud Tartu vaadete üleandmine Eesti Rahva Muuseumile. Praegu tegelen sellega, et anda muuseumile üle fotod, mille olen teinud väiksemates Eesti linnades. Olen umbes kümne aasta jooksul pildistanud näiteks Haapsalut, Pärnut, Valgat, Põlvat ja teisigi linnu. Jällegi majasid. Loodan needki varsti muuseumile üle anda.
Järgmine samm oleks tegeleda ülejäänud fotodega. Saata sõpradele ja tuttavatele neist tehtud fotod. On veelgi mitmesugust kraami, millega peaks midagi ette võtma.
Timur: Millise teema kohta tahaksid tulevikus näituse teha?
Kaspar: Näitused tulevad ja lähevad ning see mõte tundub mulle praegu üsna abstraktne. Pigem tahaksin välja anda fotoraamatu. See tundub mulle olevat püsivam lahendus.
Timur: Milline oleks sinu ideaalne fotoalbum või fotoraamat?
Kaspar: Fotoalbum on oma olemuselt kallis žanr. Ilukirjandusliku raamatu väljaandmine oleks palju lihtsam, aga fotoraamat on kulukas. Ühe kunstiprojekti tahaksin siiski kunagi teoks teha. Võib-olla nimetaksin seda wunderkammer’iks ehk imede kambriks. Sellest võiks tõepoolest raamatu teha. Pean aga kordama, et fotograafia kui kunstiga olen tegelenud üsna vähe. Majade pildistamisel on kindlasti ka esteetiline mõõde, aga see on pigem olnud dokumenteerimine ja jäädvustamine.
Timur: Ütleme siis nii, et muusika tähendab sulle naudingut ja vabadust ning fotograafia ilu ja mälu. Aga mida tähendab sulle luuletamine ja kirjandus?
Kaspar: Kirjandus on samuti üks väljamõeldud maailm – nagu ma vestluse alguses ka juba ütlesin. See on midagi ägedat, võimsat ja jahmavat. Rutiinile ülesehitatud argielu pole paraku kuigi huvitav ega nauditav. Argielu seisneb põhiliselt asjakeste ümbertõstmises. Ja neid asjakesi on musttuhat.
Muidugi saab ka argielu rutiini huvitavaks muuta, aga kirjandus, looming tervikuna, pakub hulga hoogsamaid võimalusi. Loomingus saab asjakeste ümbertõstmise asemel luua tuhandete kaupa uusi maailmu ja neid igatepidi ümber asetada. Looming tuleb sõnast „looma“.
Võib-olla ongi kirjandus minu jaoks eelkõige oma maailma loomine. Muusikat pole ma ise kunagi teinud, kuigi olen isegi korra dirigent olnud. Kirjutamisega hakkasin tegelema umbes 2000. aastal. Praeguseks on mul ilmunud kolm raamatut. Esimese pealkiri oli „Umma-kumma“. See oli omamoodi esteetilis-filosoofiline manifest, mida illustreerisid pildid. Raamat osutus üsna populaarseks ja müüdi kiiresti läbi. Kui vaatasin ja lugesin seda raamatut hiljuti uuesti, sain aru, et mu esteetilised ja filosoofilised hoiakud ning mõtted pole peaaegu üldse muutunud.
Pärast esimese raamatu valmimist oli mul kirjutamise hoog sees ja tahtsin teha veel ühe raamatu. Nii sündis „Modus vivendi“. See ei leidnud aga erilist vastukaja. Öeldi, et tegemist on hea looduslüürikaga. Esimene raamat oli olnud edukas, teine mitte nii väga. Kui rääkida emotsioonidest ja isiklikest läbielamistest, siis „Modus vivendi“ oli see. Hiljem ei tahtnud ma enam oma tundeid ja argielu kirjanduses kajastada. Paljud kirjutavad näiteks oma perekonnast, kuidas nad koolis ja ülikoolis käisid jne. Mina pole soovinud sellist proosat kirjutada. Liiga triviaalne. Selle asemel hakkasin välja mõtlema väikeseid fragmente, mis tundusid mulle ägedad, naljakad ja sürrealistlikud. Hakkasin neid omavahel kokku põimima.
See oli väga pikk protsess. Kirjutasin neid katkendeid peaaegu kakskümmend aastat. Alguses tahtsin luua poeemi või isegi eepose, milles kõik oleks omavahel seotud. Lõpuks kujunes sellest aga tohutu lausete jada. Ma pole siiani päris kindel, kas seda peaks nimetama luuleks või proosaks või millekski muuks. Tavaliselt ütlen, et need on tekstid, milles iga lause on omaette tervik, kuid lauseid võib lugeda ka seostatult. See on „Koogel-moogel“. Põhimõtteliselt, minu kogutud teosed.
Timur: Lugesin sinu luuletust, mis ilmus 2025. aastal ajakirjas Looming. Esimesel lugemisel jäi mulle mulje, et see on musikaalne ja absurdne, aga üsna energiline luuletus, mis sööstab edasi ja haarab nagu laine lugeja endaga kaasa.
rändrahnu peas istub paabulinnusulg
<…>
skelett hammustas hea tüki meekooki
pulmabänd sai nimeks tarakani upsakus
<…>
puumehe kehaosad tantsivad erinevad tantse
pasakinnas on tõeline looduse haldjas
musu jälitab molu tipa-tapa
<…>
Teisel lugemisel tajusin kujundeid, mille kaudu avaneb üha süvenev kaos ja isegi meeleheitetunne. Luuletuse lõpus tahaks sellest justkui välja pääseda – Uh, lugesin läbi, jõudsin kaldale! Viimane rida meenutab eesti vanasõna: “filosoofiakoondis teatab, et ülim agarus on suurim ogarus”. Kaspar, kuidas see luuletus sündis?
Kaspar: Eks ma olen alati püüdnud selle poole, et asjad oleksid lõbusad. Kui midagi tehakse väga tõsiselt, siis see ei ole mulle kunagi sobinud. Võib-olla ongi kogu mu loomingulise maailma üks olulisemaid komponente see, et asjades oleks midagi lõbusat ja kusagil peituks huumor. Mitte üldsegi lihtne huumor. Tekst peaks olema mänguline ja asjad võiksid samuti olla lõbusad. Võib-olla olen seda mõnes kohas saavutanud.
Mu tekstid on ikkagi väga konstrueeritud. Ma ei saa öelda, et selles poleks üldse midagi minu enda elust. Muidugi on, aga ma olen teksti ikkagi kogu aeg tükikaupa ehitanud kusagilt väljastpoolt materjali koukinud. Mõne lause kallal olen ma võib-olla aastaid töötanud.
Nüüd, kui meie ellu tuli tehisintellekt, mõtlesin, et mul on uus võimas sõber, kellega hakkan koos kirjutama. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Käsud, mida ma sellele sõbrale andsin, ei viinud kuhugi. Kahju muidugi. Võib-olla ta areneb veel. Võib-olla mina arenen veel. Aga tehisintellekti tulek tekitas minus ka teatava tõrke kirjutamise suhtes. See on muutnud mu arusaama loomingust, kogu loomingulisest protsessist. Kui ma praegu mingit teksti loen või filmi vaatan, tekib mul kogu aeg küsimus: kuivõrd on see inimese tehtud ja kuivõrd tehisintellektiga genereeritud? Ma ei arva sugugi, et tehisintellekti abil millegi tegemine oleks halb. See võib-olla isegi suurepärane. Aga tekib mingi teatav võõristus. Kui mina olen mõne lause kallal vaeva näinud – võib-olla isegi tunde ja tunde –, siis tehisintellekt võib suuta genereerida sekundiga musttuhat samasugust lauset. See tekitab nõutust: miks ma siis nii palju vaeva näen? Aga kui ma ise proovisin lasta tehisintellektil kakssada lauset kirjutada, ei tulnud lõpuks välja isegi ühte korralikku nö minu lauset.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, kus on inimlik komponent ja kus mitte. Aga võib-olla aasta pärast ei esitata neid küsimusi enam üldse. Need on unustatud. Tehisintellekti abil on siis võimalik teha kirjandust, muusikat ja kunsti juba sellisel tasemel, et üks inimene võib päevaga koostada kogutud teosed või teha kümme filmi. See pole enam mingi probleem.
Timur: Kui sa luuletad, kas avastad siis enda kohta midagi uut?
Kaspar: Pigem vist mitte. Ma töötan oma tekstidega üsna teistmoodi. Nagu inimene, kes käib metsas marju korjamas: korjab siit ja sealt ning teeb pärast kõigest moosi kokku. Võib-olla olid esimene raamat Umma-kumma ja selle aja tekstid rohkem seotud isiklike elamuste ning küsimustega, näiteks sellega, mis on elus oluline, mis on filosoofia ja muu selline. Praegu vist enam mitte nii väga.
Timur: Ma tunnen tänapäeva eesti kirjandust üsna halvasti. Tänu Igor Kotjuhile olen veidi tutvunud ka tänapäeva eesti luulega. Praegu loen siiski pigem juba lahkunud luuletajaid – Jaan Kaplinskit ja Artur Alliksaart. Olen Kaplinskit kuulanud, temaga tuttav olnud ja kord isegi vestelnud. Temast sai minu vestluskaaslane. Alliksaart lugedes tahan mõista, miks Malle Salupere nimetas teda meie isiklikus vestluses eesti geeniuseks. Aga kes või mis sind eesti kirjanduses praegu kõige rohkem huvitab?
Kaspar: Üllataval kombel on eesti kirjandus hiiglaslik. Ilmub tohutult raamatuid. See on tegelikult tore, sest kui räägime eesti kultuurist, siis selle kõige olulisem alus on eesti keel. Kui eesti keelt ei oleks, vaevalt et oleks ka sellist nähtust nagu eesti kultuur. Selles mõttes on olukord suurepärane: raamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem ja kõike on väga palju. Aga ma ei jõua sellega üldse kursis olla. Pealegi olen lugemisest natuke võõrdunud. Püüan jälgida, mida sõbrad teevad ja kirjutavad. Kuivõrd minu enda maailm on lähedane sürrealistlikule elutajule, siis on mulle olulised olnud Ilmar Laaban ja Artur Alliksaar. Samuti püüan silma peal hoida sõprade tegemistel: Paavo Matsin, Erkki Luuk, Marko Kompus, Lauri Sommer, Mehis Heinsaar ja Kiwa. Klassik on minu jaoks Hasso Krull. Eesti kirjandusega olen üsna palju kursis ka audioraamatute kaudu. Mul on tavaks neid päris palju kuulata.
Timur: Maailmakirjandus. Mina tutvun uute autoritega või loen ülikooliajal kohustuslikuks olnud teoseid, mis tollal jäid lugemata. Musili „Omadusteta inimest“ olen lugemas juba aasta aega. Kas on tekste, mille juurde oled viimasel ajal tagasi pöördunud ja mida uuesti lugenud?
Kaspar: Neid vist ikka on, aga võimaluse korral püüan lugeda pigem värsket materjali. Klassikute juurde olen juba varem päris palju tagasi pöördunud. Praegu teen pigem nii nagu muusikaga: mul on üsna suur muusikakogu, aga eelistan kuulata uut muusikat.
Timur: Sa tõlgid aeg-ajalt ka ilukirjandust. Tahaksin küsida sinult mitte selle kohta, mida sa juba tõlkinud oled, vaid hoopis selle kohta, mida sa tahaksid eesti keelde tõlkida.
Kaspar: Tõlkimisega on kokkupuuteid olnud üksjagu. Pärast ülikooliaastaid oleks pidanud kohe tõlkimisega alustama. Erinevatel põhjustel läks aga teisiti. Tõlkisin selle sajandi alguses N. Gogoli “Hullumeelse märkmed” ning M. Agejevi “Romaani kokaiiniga” eesti keelde. Olen kokku puutunud ka tarbetekstide tõlkimisega inglise keelest eesti keelde ja vastupidi. Tore oli umbes viis aastat tagasi tõlkida A. Troitski “Back in the USSR. Roki ajalugu raudse eesriide taga”. Olen viimastel aastatel tõlkinud ka kommerts-kirjandust inglise keelest, näiteks Barbara Cartlandi.
Enamikel juhtudest pole tõlkimistöö osutunud vääriliselt tasustatuks. Selles mõttes pole ma väga suure hooga tõlketööd otsinud. Samas on ikkagi olemas potentsiaal seda teha. Eriti vene keelest. Praegu pole aga see tõlkesuund üldse populaarne, ehkki tekste mida tõlkida võiks on lõputult. Näiteks O. Vainšteini raamat “Dändi”. Näiteks N. Gogoli “Surnud hinged” teine osa. Ja nii edasi, ja nii edasi.
Nagu paljudes muudes valdkondades toimub tänu tehisintellektiga tulekuga ka tõlkemaailmas revolutsioon. Paistab, et midagi head see tõlkimisega tegelevatele inimestele ei tõota.
Timur: Pärast 24. veebruari 2022 on puhkenud teravad arutelud kunsti ja kultuuri jõuetuse üle. Mõistan, et kunst ja kultuur on sulle, mulle ja palju teistele eluks vajalikud ning oleme sellest ka varem rääkinud. Aga tahaksin siiski küsida, mil määral on luule, muusika ja kunst sinu jaoks jõuallikad.
Kaspar: Sellest sai juba eespool veidi räägitud. Looming ongi minu põhiline jõuallikas. Aga siis küsimus sõjast ja loomingust, poliitikast ja loomingust.
Kui rääkida poliitilisest olukorrast ja sellest, kuidas suhtuda poliitikasse kirjanduse, kunsti ja muusika kaudu, siis arvan, et kaunid kunstid ei peaks poliitikaga liiga tihedalt tegelema, veel vähem muutuma poliitiliseks relvaks. Minu arvates hakkab loominguline maailm poliitikaga tegeledes manduma, sest poliitika on triviaalne. See võib muuta ka loomingu igavaks, ühekülgseks ja mustvalgeks. Samas on täiesti mõistetav, kui loomingulised inimesed tegelevad siiski poliitikaga.
Käimasolev sõda on koletu nähtus ja see, et inimesed sellele kirjanduses, kunstis ja muusikas reageerivad on asjade loomulik käik. Just sellisest loomingust kujuneb jõuallikas nendele inimestel, kes on otseselt sõjaga seotud.
Timur: Kas looming üldse lahendab midagi? Ja kui lahendab, siis mida? Selge, et see aitab võib-olla psühholoogilistest traumadest üle saada.
Kaspar: Mida looming lahendada saab? Ma ei tea, minu elus lahendab looming justkui kõik. Kui loomingut ei oleks, poleks vist üldse mõtet elada.
Timur: Kas peale loomingu on veel elumõtteid?
Kaspar: No näiteks elu enda mõte on ju selline, et elu peab kestma. Ega elu ise kui protsess ei küsi, kas elul on mõtet. Elu lihtsalt läheb nagu jõgi kogu aeg edasi.
Timur: Küsin teistmoodi. Mida kõige olulisemat oled viimastel aastatel mõistnud? Millele sa praegu mõtled? Kas sul on mõni selline küsimus?
Kaspar: Eks ikka see, et mul on sõpruskond ja et olen üha rohkem püüdnud inimestega suhelda. Seegi on üks oluline jõuallikas. Ülikooli ajal elasin erakuna ega suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Hilisemas elus olen selle justkui tasa teinud: olen inimestega rohkem suhelnud ja püüdnud seda kogu aeg teha. Olen juba jõudnud üle viiekümne eluaasta ja mõtlen, et sellises eas võiks inimene hakata mõtlema ka oma hauakivi peale. Kardinad liiguvad tasapisi kokkupoole.
Timur: Mida sa mõtled siis, kui mõtled sellele, et ühel päeval sured?
Kaspar: Ma arvan, et surm on hea õpetaja, kes võiks iga päev meie kõrval olla. Muidugi on seda väga keeruline ette kujutada. Kui inimene tegeleb igapäevaste asjadega ja mõtleb samal ajal kogu aeg memento mori, memento mori – pea meeles, et sa oled surelik –, siis see pole lihtne. Ma ei propageeri mingit surmakultust ega surmale keskendumist. Aga minu meelest oleks siiski väga hea aeg-ajalt surma peale mõelda. Oscar Wilde on näiteks öelnud midagi sellist, et kui oled 46-aastane, pead hakkama ökonoomsemalt elama. Mina saan varsti 53, nii et mul tuleb eriti ökonoomseks muutuda. Võib-olla on surmale mõtlemise sisu selles, et inimene tegeleks juba praegu asjadega, mis on talle olulised, ja suhtleks inimestega, kes on talle olulised. Ta ei tohiks mõelda nii, et praegu teen seda jama, aga kunagi hakkan tegelema nende asjadega, millest tegelikult unistan.
Surmale mõtlemine aitab sellist suhtumist paika panna. Kui inimene elab nii, et teeb juba praegu neid asju, mida ta oma elus teha tahab, siis pole surm ehk enam nii kohutav. Sa lihtsalt elad ja ühel hetkel ongi kõik läbi. Kui aga mõtled kogu aeg, et küll ma kunagi teen need asjad ära, siis on see justkui surmaga kauplemine. Aga kust sa tead, kui palju sul veel aega on? Kust me seda teame?
Timur: Jaan Kaplinski viimane eesti keeles ilmunud raamat „Helmemänni varju all“ ilmus tema 80. sünnipäeva puhul, kaheksa kuud enne tema surma.Selle kogumiku viimane luuletus algab sõnadega: „Palve on see mis jääb järele kui kõik on öeldud ja pole enam midagi öelda.“ Mis sinu arvates jääb järele?
Kaspar: Kaplinski on muidugi väga võimas kirjanik ja mõtleja. Aga mulle on võib-olla lähedasem Artur Alliksaar. Ta ütleb:
„Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, sel lõppu pole,
kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.“ (Aeg, 1964).
Timur: Sooviksin vestelda Tartu kohta. Sinu jaoks on Tartu kodulinn, aga minu jaoks pole see kunagi päriselt kodulinnaks saanud. Ma tunnen, et ei taju seda, mida nimetatakse Tartu vaimuks. Ma tean sellest muidugi, olen lugenud ja kuulnud. Siin on ülikoolilinna atmosfäär. Aga mis on sinu jaoks Tartu vaim? Kas peale ülikoolielu on selles veel midagi erilist?
Kaspar: Tartu on muidugi ääretult tore linn ja siin on väga tore elada. Aga võib-olla see Tartu vaimu-asi mulle endale väga ei sobigi. Ma räägiksin pigem Tartu vaimsusest, aga selle taga ei näe ma midagi väga erilist. Siin on lihtsalt toreda ülikoolilinna tüüpiline vaimsus. Olen naljatamisi öelnud, et meil on praegu tugev inglise keele pealetung ja kasutatakse sõna vaib (vibe), mis tähendab umbes hõngu või meeleolu. Mina olen pakkunud, et võiks rääkida hoopis Tartu vaibast: Tartu kujutab endast vaipa, millele toetub kogu see Tartu vaimsus.
Samas suhtun Tartusse ka kriitiliselt. See on minu kodulinn, olen seda miljon korda pildistanud ja kõik tänavad miljon korda läbi käinud. Kõik on siin juba nähtud. Seetõttu arvan, et Tartu vaimustust ei tasu üle hinnata. Ma arvan, et mul on õigus seda öelda, sest olen siin üle viiekümne aasta elanud. Tartusse võib ka lihtsalt loksuma jääda: loksud siin ja loksudki terve elu. Minu meelest on Tartus elamiseks tingimata vaja aeg-ajalt ka mujale minna. Siis tuled tagasi ja Tartu tundub jälle tore. Aga kui sa kogu aeg siin niimoodi loksud, ei pruugi see enam nii tore olla. Tartust tuleb välja käia selleks, et aru saada, kui tore siin tegelikult on.
Timur: Augusti lõpus, kui leppisime intervjuu tegemises kokku, olid sa vist välismaal. Mida oled tänu reisimisele enda jaoks mõistnud? Mida reisimine sinu jaoks tähendab?
Kaspar: Reisimine on, nagu ma võib-olla juba alguses mainisin, natuke eskapistlik tegevus, nagu ka need väljamõeldud maailmad. Sa jätad kogu oma argielu maha ja sõidad minema. Satud reisil justkui mulli, kus ootavad hoopis teine maailm, teised mured ja teised rõõmud. Oled seal mullis ja siis tuled tagasi.
Mina olen välismaal reisimisega tegelenud umbes alates 2000. aastast. Enne seda olid muidugi ka mõned väiksemad reisid. Mingil hetkel sai reisimisest osa minu tööst: üle kümne aasta korraldasin ekskursioone Peterburi ja Odessasse. Kui algas sõda, lõppes see kõik ära. Üks asi on töötada reisijuhina, teine asi on reisida niisama, omal käel. Vanasti oli reisimine noore inimese jaoks justkui elementaarse harituse osa. Mõni ei piirdunud väikese reisiga, vaid läks lausa mitmeks aastaks maailma avastama. Reisimine pole aga sugugi nii lihtne. Lennukid, transport, ööbimiskohad ja kogu logistika – kõik see nõuab korraldamist. Pakettreisiga on muidugi lihtsam, aga see piirab omakorda võimalusi. Teisalt avastad reisides uue maailma, uued eluhoiakud, vaated ja perspektiivid. Nagu ma juba rääkisin, on reisimine vist isegi vajalik selleks, et Tartus end hästi tunda.
Olen päris palju reisinud. Praegu hakkab reisituhin võib-olla juba mööda minema. Viimati käisin Budapestis. Olen harjunud reisima nii, et lähen ühte kohta mitu korda. Kui olen seal juba korduvalt käinud, hakkan endale peaaegu professionaalse reisijuhina marsruute ja logistikat koostama: kuhu minna ja mida vaadata. Aga nüüd mind enam nii väga vaatamisväärsuste vahel ringi uitamine ei köida. See ei tähenda muidugi, et reisimise võiks päriselt kõrvale jätta. Ikka tasub minna.
Minu unistuste kultuur on alati olnud Jaapan. Võib-olla just sellepärast, et see on niivõrd mitmekülgne kultuur, milles kohtuvad iidsed traditsioonid ja väga moodne maailm. Jaapanlased on minu arvates osanud elada mõistlikult, võimsalt ning väga palju saavutanud. Ma pole kahjuks ise Jaapanis käinud, võib-olla peaksingi minema, kuigi siis võib mu ettekujutus puruneda.
Timur: Kas sul on oma reisimise või kõndimise filosoofia? Mitte niivõrd kindel plaan, vaid see, kuidas sa reisides liigud ja maailma avastad.
Kaspar: Reisimisel on minu jaoks olnud üsna suur hariduslik tähendus. Alustasin hiljuti Alain de Bottoni raamatu Reisimise kunst lugemist. Paljud mu reisid ongi olnud haridusliku sisuga. Olen käinud Pariisis ja Veneetsias, aga üks mu lemmiklinnu on Praha. Alguses püüad ikka kõik vaatamisväärsused läbi käia. Kui oled juba rohkem näinud ja tunned linna, võid lõpuks lihtsalt kõndida, ilma et peaksid kuhugi kindlasse kohta jõudma. Samas on selline reisimine ka väsitav. Olen jõudnud mõtteni, et võib-olla ei pea alati kuhugi minnes mööda linna ringi tormama. Võid minna näiteks Amsterdami, aga selle asemel, et igal pool ringi hüpata, elad mõnda aega ühes kohas ja teed samu asju, mida Tartuski: loed raamatut, käid kohvikus ja lihtsalt oled.
Timur: Kas võib öelda, et ka välismaal otsid sa linna või paika, mis sarnaneks sinu kodulinna või kodukohaga? Et välismaal otsid justkui teist Tartut?
Kaspar: Tahes-tahtmata küll, kindlasti.
Timur: Peale Tartu, milline on sinu teine lemmikpaik Eestis? Millega see koht sinu jaoks seotud on? Või polegi sellist kohta?
Kaspar: Olen kunagi umbes viisteist aastat järjest või isegi kauem puhanud ühes väikeses kohas nimega Võsu. Eriti palju käisin seal puhkamas lapsepõlves ja võib-olla just see ongi muutnud Võsu minu jaoks omamoodi paradiisiks. Ma ei mäleta, et oleksin seal lapsena tingimata tohutult õnnelik olnud, aga tagantjärele paistavad paljud asjad paremad, kui nad tol ajal olid. Võsu, Käsmu ja kogu Lahemaa moodustavad minu jaoks mingis mõttes lapsepõlveparadiisi väljaspool Tartut.
Tallinnas elasin samuti mõnel perioodil vanaema juures ja seal oli ka väga tore, aga võib-olla ka Saaremaa, kus olen samuti palju suvitamas käinud. Välismaalastele olen alati soovitanud, kuhu Eestis minna. Tallinnasse satuvad nad niikuinii ja Tallinnas tasub muidugi käia. Aga soovitan ka saari ja Lõuna-Eestit, eelkõige loodusmatku Setomaal ja Peipsi ääres, kus saab tutvuda vanausuliste kultuuriga. Ja loomulikult Ida-Virumaad, mis on üks mu lemmikpiirkondi Eestis.
Timur: Miks just Ida-Virumaa? Olen pärit Kohtla-Järvelt, mu vanemad elavad Jõhvis.
Kaspar: Ma ei oskagi päris täpselt öelda, kas Ida-Virumaa mulle lihtsalt meeldib või mis mind seal tõmbab. Muidugi meeldivad mulle loodus, Peipsi järv, järved ja metsad ning Toila mereäärne maastik. Aga ma ei oska seda tunnet päriselt seletada. Püüan igal aastal vähemalt nädalaks Ida-Virumaale minna. Üks põhjus on kindlasti loodus, aga võib-olla ka see, et olin varem harjunud kogu aeg Peterburis käima. See oli muutunud minu jaoks juba nii tavaliseks, et tundus peaaegu nagu oma linn. Nüüd pole mul enam võimalust sinna minna ja tõenäoliselt ei tule seda võimalust ka edaspidi. Seetõttu on näiteks Narva või Sillamäele sõitmine omamoodi asendus: käid seal ära ja tekib tunne, nagu oleksid jälle Peterburis käinud. Muidugi köidab mind ka mastaapsus. Narva on nii suurejooneline linn, et isegi Tallinn ei mõju mulle alati samamoodi. Ma ei oska päris täpselt öelda, milles see võlu seisneb. Ida-Virumaa on viimastel aastatel palju arenenud. Sillamäe, Narva-Jõesuu ja Narva ise on muutunud ning seal on palju huvitavat. Ma arvan, et Ida-Virumaal on väga suur potentsiaal.
Timur: Meie vestluse lõpetamiseks valin sinu luulest: „…vana-võidu hunt teeb nüüd mjäu / <…> / planeedile oli saabumas joova õitsengu epohh“. Aga sinu valik?
Kaspar: Tuletan meelde laulukirjutaja Irving Berlini sõnad: „It’s a lovely day today / So whatever you’ve got to do / You’ve got a lovely day to do it in that’s true“. Täna on imekena päev. Nii et mis iganes sul ka teha on, Sul on selleks imeline päev – see on tõsi.
Foto: erakogu