Head tartlased, külalised, austatud peaminister
Kui Postimehe lugejad täpselt saja aasta eest lehe avasid, leidsid nad sealt Jaan Tõnissoni artikli pealkirjaga „Vaim on, mis elavaks teeb!“, mille sissejuhatuses kirjeldab Tõnisson vaimu tärkamist. Ta kirjutab: „Külm on toonud meelte tõusu, kus tuju oli langemas ja on täitnud inimeste südamed uue julguse ja lootusega.“ Sealtsamast ajalehest leiame üle lehe laiuva reklaami, mis teatab, et Eesti Vabariigi iseseisvuse seitsmendal aastapäeval toimub Philipsi lampide illuminatsioon Suurturul, Raatuse ja Kivisilla pool otsas, kus õhtul kella 7 ja 10 vahel põlevad kaks Philipsi hõõglampi, mis võrdub 20 000 küünla valgusega.
Täna oleme üheskoos siin Eesti Rahva Muuseumis Eesti 107. sünnipäeva peoõhtul. Teie teekonda siia saatsid kümned ja kümned tuhanded tänavaid valgustavad LED-lambid. Meid ümbritseb kõik see, milleta me tänast Tartut ette ei kujuta, aga külm ja maad kattev lumevaip on ikka needsamad, mis saja aasta eest. Niisamuti ka meie linnaruum ja Emajõgi, mida tartlased on oma koduks pidanud ehk enamgi kui tuhat aastat. Me võime vaid ette kujutada saja aasta taguse Tartu õhtuvalgust; inimesi, kes tulevad jõekallastele kahe elektripirni valguse jõudu imetlema ning võtavad endaga kaasa imelisi hetki oma linna ja riigi hoidmiseks ja ülesehitamiseks. Igatsus valguse ja kindluse järele on meile igiomased ning eestlastena teame, et pime ja valge aeg on vennad, kes pole kordagi samal ajal kodus.
Hiljutine Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrkude õnnestunud lahtilükkamine Venemaa elektrisüsteemist annab meile kindlust ja hingejõudu ning kohustuse olla ise targad ja iseseisvad. Nii nagu me enam kui kolme aastakümne eest soovisime.
Läinud aasta augustis möödus 30 aastat punaarmee lahkumisest Eestist ja Tartust. Siinsamas „Mälestuste väljal“, kus me täna koos oleme, asus maailma suurima ohu allikas. Tuletan meelde Hando Runneli sõnu: „Tol hetkel oli oluline, kas me saame okupatsioonist lahti. Vene riigist välja. Juhtus ju see, et ära läksid terve impeeriumi sõjaväed, lennuväed ja allveelaevade baasid, seda praktiliselt ilma ühegi inimohvrita. Kui see ei ole ime, mis siis ime on?“
Nüüd oleme kõigest toonasest taagast priid. Kuid maailm ja uue aja maailmakorraldajad – need, kellele meeldib uusi piire tõmmata ja sellega üle piiri minna – tuletavad meile selle ime haprust ikka ja jälle meelde. Me peame selle ime kestmise nimel targad, kokkuhoidvad ja üksteist märkavad olema. Eestis ja Euroopas, igas ilmakaares. Muidu võib see ime muutuda peopesal sulavaks kristalliks, tegelikuks mälestuste väljaks.
Mälestus Tartust kui suletud linnast on ammu jäänud vaid mälestuseks. Tänane Tartu on avatud ja vaba linn. Vaba riik ja vaba linn on aga parimateks uute imede ja alguste sünnikohaks. Vabana saame avada uksi ja olla avatud tervele maailmale teadus-, kultuuri- ja innovatsioonikeskusena – eestvedajana ja suunanäitajana. Tartu ambitsioonid on aasta-aastalt kasvanud ja miks me peaksimegi paigal tammuma. Me räägime headest lennuühendustest maailmaga, rongiliiklusest Tallinna, Riia ja Vilniusega, kiirteest Tartu ja Tallinna vahel, turvalistest liikumisteedest kõigile linnas liikujatele ja järjest paremast linnaruumist. Keegi ei unista enam Tartu-Pihkva laevaühendusest – me unistame teistest ilmakaartest, teistest kiirustest ja teistest tõekspidamistest.
Tartu aukodanik ja astrofüüsik Jaan Einasto võrdleb universumit meekärjega, nähes tähtede ja kauguste taga selget struktuuri ja korrastatust. Maailm ongi üks korrastatud paik, kui selle lammutamine, torkimine ja tükeldamine ükskord ometi rahule jäetaks ning osataks näha, et kõik on kokku üks. Siinsamas meie kõrval näitusesaalis räägib maailmakuulus Jaapani kunstnik Ryoji Ikeda lugu meie universumist, päritolust, põlvnemisest. Meie silme ees rullub lahti uskumatult suur andmekogu, mille korrastatuses ja oskuses andmetega ümber käia –nendest kärgedest õigel ajal mett korjata – peitubki maailma lihtsus ja mõte.
Euroopa kultuuripealinna aasta, mis kandis juhtmõtet „Kõik on kokku üks“, andis Tartule väga suure võimaluse suhestuda terve maailmaga, olla nähtav Euroopa kultuurimaastikul ning mõtestada nii meie seni elatud elu kui ka tulevikku loovat ellujäämiskunstide arsenali. Euroopa kultuuripealinnas toimus enam kui 1600 sündmust, neid jagus nii Tartusse kui ka Lõuna-Eestisse, mis oli samuti koduks kultuuripealinna vaimule. Oleme tänulikud kõigile omavalitsustele, kes Tartut usaldasid, meiega ühte paati astusid ja selle kauni reisi kaasa tegid. Oleme Euroopale näidanud, et meie kultuurijõestiku vesikonda saab usaldada ja siin on rohkem kui turvaline sõuda.
Tartu jääb Euroopa kultuuripealinnaks ning meie ees on uued sihid – ehitame iidse Emajõe äärde Siuru kultuurikeskuse, mis on koduks raamatutele, kaunitele kunstidele ja Tartu kogukondadele. Siuru tähendus on märksa laiem kui raamatud riiulitel või kunstiteosed seintel. Siuru kaudu kõnelevad meiega ka kõige nooremad tartlased, sest raamatud ja kaunid kunstid annavad meie järeltulijatele vabaduse olla oma mõtetes priid ja liikuda oma unistustes Struve kaartel ja Einasto meekärgedel. Ei ole midagi ilusamat, kui anda täna oma käsi tulevikule ja teada, et tänastel sammudel on tuleviku heli. Kirjanik Viivi Luik on öelnud, et „Koha, kus laps üles kasvab, ta ka varem või hiljem taastab. Mis juhtub lapsele, juhtub meile kõigile.“ Iga tänane tegu juhtubki meile endile ja meie riigi tulevikule. Me ei tea ette, millist rolli mängib ühe või teise lapse elus üks loetud raamat või raamatukogutrepil astutud samm. See on meie suur võimalus, mille tähendusest saame teada siis, kui need viljad on küpseks saanud.
Head kuulajad,
Jaan Tõnisson ei kirjutanud saja aasta taguses Postimehe artiklis muidugi oma lugejatele ainult külmast ilmast ega inimesest selle keskel. Ta kirjutas veel: „Kui vabaduse vaim meie olemist valdab, siis tuleb igaühe hingesse meie hulgast tuline tahtmine elada ja tööd teha rahvusliku iseseisvuse tähe all kõigi raskuste ja hädaohtude kiuste. Vaim on, mis elavaks teeb. Vabaduse vaim kandku uut elu ja püüdmist meie põlve südametesse ja meeltesse, et meie oma rahvuslikku iseseisvust kaitstes ja kindlustades üles kerkiksime oma rahvuslikkude paleuste sihis vabade rahvaste keskel!“
Neid sõnu ikka ja jälle üle lausuda ei ole kunagi liigne. Saja aasta tagune vaim kannab Tartut ja tartlasi tänagi. Ma olen uhke, et tartlased ei ole oma Tartu vaimu hüljanud ja et vabaduse vaim on meie igapäevaseks saatjaks.
Elagu Tartu ja tartlased, elagu vaba Eesti!
