Tekst ja fotod: Siim Karnö
Tänavu 14. mail tähistab Tartu maheaed oma 15. sünnipäeva ja seetõttu otsustasin maikuu esimesel laupäeval külastada Linnupargi uuselamurajooni vastas asuvat maheaeda. See oli selle kevade esimene tõeliselt soe ja päikeseline ilm 24 soojakraadiga, mistõttu olid ka aednikud hoolsalt tööd tegemas. Maheaia võludest ja valudest jutustasime maheaia ellukutsuja Avo Rosenvaldiga (fotol).
„Kui muidu oleme selle kevade jooksul otsinud ikka päikest taga, siis tänase kuumaga peame küll varju alla minema vestlema,” alustab Avo naljatledes. Mahejuurviljaaia loomise mõte hakkas idanema Avo Rosenvaldi peas täpselt 15 aastat tagasi. Paljud noogutasid heakskiitvalt, kuid linnakodanikke ja organisatsioone aia rajamisse kaasata ei olnud lihtne. Viljatuks jäid ka esimesed rahataotlused. Nii tuli alustada täiesti nullist – vahenditeta ja organisatsioonita. „Aga jonni ma ei jätnud. Ei meeldinud mulle sugugi see mõte, et Tartus istuvad pensionärid kõrgete paneelmajade korterites ning kusagil põldu harida ei saa. Kaks aastat kulus maa otsimiseks, lõpuks leidsin sobivad maajupid. Seejärel saime ka MTÜ tehtud ning siis läks asjaajaminegi lihtsamaks,“ räägib Avo.
„Nii me vaikselt siin toimetasime, peamiselt olid aiapidajad pensionärid, aga suurem muutus toimus aastal 2020, mil maailma vallutas koroonaviirus. Siis läks aiapidamine eriti moodi. Viiruse laiem levik saigi alguse ju tolle aasta kevadel ning inimesed pidid kodus isolatsioonis istuma, kuhugi ei pääsenud ja nii hakati lausa igapäevaselt meile taotlusi maalapi saamiseks saatma. Aastaga lisandus vähemalt 100 aialappi, igal neist tegutsemas tavaliselt vähemalt 2 inimest, nii jõudsidki meie kampa ka noorpered. Praeguseks on kokku umbes 10 hektari jagu maad, kus toimub aktiivselt tegevus. Oluline on mainida, et meie maheaias on läbilõige ka Tartus elavatest erinevatest rahvustest, nii on aiapidajate hulgas lisaks eestlastele venelasi, ukrainlasi ning kaugemate maade rahvaidki. Meil on hea lammiturbane pinnas ning vabalt kättesaadav vesi, mis muudavad põlluharimise üsna lihtsaks. Samuti on meil turvaline, sest kõik väravad on koodlukkudega kinni ning võõrad siia lihtsalt sisse jalutada ei saa,“ pajatab Avo.
Samas on ka maheaiast lahkujad, nendib kogenud aednik. „Paraku on paljud pensionärid, kes 15 aastat tagasi siin alustasid meie hulgast juba lahkunud, mõned on ka ära kolinud, mõned juba nii vanad-haiged, et enam maad harida ei jõua, seetõttu jääb maatükke ikka vabaks ka. Sel kevadel on kiirematele veel maad pakkuda, umbes kümme maatükki seisab vabalt, aga tuleb kiirustada, sest tühi maa kauaks seisma ei jää. Aadressilt tartumaheaed.ee leiate vajalikud kontaktid ning juhised, kuidas maad saada. Võtke julgesti ühendust!“
Minu küsimusele, mida siis maheaias kasvatatakse, hakkab Avo naerma. „Lihtsam oleks küsida, mida siin ei kasvatata? Leidub kõike, eksootilisemate saaduste hulgast võiks aga välja tuua väga ilusad ja suured arbuusid ning melonid. Aga suuremalt jaolt kasvatatakse ikka supirohelist, kartulit, marju; naiste lemmikud on erinevad eestimaised aialilled. Samuti viljapuid, need alles hakkavad vilja kandma, mis aastaid tagasi istutatud on.“ Aednikel peavad aiapidamiseks üldiselt olemas olema omad vahendid; kärud ja käsivikatid niitmiseks on küll ühiseks kasutamiseks olemas ja üht-teist leiab ka kuurist, kuid oma labidas ja kõblas tulevad kindlasti põllule kaasa võtta. Aiamaadki on erinevad: kes on üles pannud ainult kasvuhoone; kes eelistab lillepeenart; mõni on vaid kurgipeenra teinud; mõnel suuremal perel on maalapp lausa väikese kuuri ja kartulipõlluga. „Oleme siin üsna tolerantsed olnud, aednikud saavad täpselt nii suure maa-ala, kui soovivad ning millega toime tulevad,“ ütleb Avo.
Maheaias on viimased kümme aastat toimunud ka koolitunnid. „Tänavu võttis maheaia tubli liige Piret Hion vedada projekti, mis aitab aianduse abil toetada hariduslike erivajadustega õpilaste õppetööd. Kivilinna koolist ongi õige pea esimesed õpilased Linnupargi maheaeda saabumas ning siis hakkame lastealale kevadel erinevaid vilju maha panema. Sama kooli 1. klassid tulevad samuti maikuu keskel ning saavad ka algteadmised põlluharimisest. Siis tuleb aga suvi vahele ja kahjuks rohima me neid kutsuda ei saa. Aga sügisel ootame samu gruppe jälle tagasi – siis saavad nad oma seemnetest vilja pandud vilju ka nautida, olgu need siis kapsapead või porgandid. Siin aitavad vabatahtlikud aednikud ja üldse on siin palju vabatahtlikku tööd,“ tutvustab Avo maheaia mitmekesist elu.
Lisaks tegeletakse sügisel ka müügitööga. „Meil on ka kogukonnategevus ehk kasvatame ühiselt vilju. Ühispeenardel on enim levinud köögiviljad sibul ja küüslauk, aga saab ka teisi köögivilju. Talgupäevadel lööme kõik koos käed külge, muul ajal käivad samuti vabatahtlikud oma aiamaa kõrvalt ka ühisalal kastmas ja rohimas. Kahju on sellest, et paraku on need ikka ühed ja samad näod, kes panustavad. Minu südamesoov on, et vabatahtlikke oleks rohkem, igaüks, kellel siin aiamaa jupp on, võiks ikka paar korda suve jooksul ka ühisalal midagi kasulikku ära teha,“ jutustab Avo. Maheaed on heategevusegagi tegelenud: köögivilju on annetatud nii Toidupangale kui ka lasterikastele peredele.
15 aasta jooksul on maheaias loomulikult ka põnevaid juhtumisi aset leidnud. Avo meenutab paari eriti eredalt meelde jäänud sündmust. „Tammsaarelikud piiritülid tulevad mõnikord meil siin maheaiaski ette. Näiteks siis, kui mõne naaberaedniku umbrohi hakkab kõrvalaeda vohama, tuleb naabreid ka korrale kutsuda. Üldiselt on aga aednikud usaldusväärsed, üksikuid tööriistavargusi on olnud, kuid köögivilju naaberpõllult ikka ära korjama ei minda.“ Veel meenub Avole seik aastatetagusest ajast, kus üks Avo enda aiamaast eemal askeldav naine helistas videviku saabudes Avole ning palus abi, kuna oli uppumas. „Läksin uurima ning selgus, et naine oligi mudas täiesti kinni, välja ta iseseisvalt ei saanud. Olukord oli päris tõsine, kui tal telefoni poleks kaasas olnud, oleks lugu ka väga kurvalt võinud lõppeda.“ Üks helgeim moment meenub mehele koroonaajast, mil aeda pidav abielupaar teatas, et maheaias tegutsemine päästis nende abielu! „Kui nad poleks mehega korterist nelja seina vahelt välja saanud, oleksid tõenäoliselt oma abielu lahutanud. Samuti on päris paljud vanemad prouad aias askeldades teada andnud, et nende tervis on muutunud tunduvalt paremaks, paljud varem kimbutanud nii vaimsed kui ka füüsilised hädad on kadunud nagu võluväel!“ Unistuseks on nüüd veel rajada maheaia kõrvale ka oma kelder, kus oleks võimalik köögivilju hoida. „Esitasime selle idee kaasava eelarve konkursile, loodame, et õnnestub sealt tuge saada,“ lisab Avo.
Aias ringkäiku tehes tutvustas Avo mulle ka teadaolevalt vanimat aiapidajat – üle 90-aastast prouat, kes tuleb iga päev oma Annelinna 5. korruse korterist aeda. „See mind elus hoiabki, kasvatan ja imetlen oma nartsisse ja tulpe ning nüüd ootan juba köögiviljaseemnete mulda panekut, muidu mind enam ehk polekski,“ jutustab proua.
Nii, et tulge Linnupargi maheaeda ja pange näpud julgesti mulda, kasu on lausa mitmekordne!
