Tekst: Siim Karnö
Fotod: Siim Karnö, Helis Künnap, erakogu
Ariella on Tartu rühmvõimlemise tiim, kes on koos rühmvõimlemist harrastanud juba 3–4 aasta vanusest saadik. Algusaastatel lisandus gruppi ka uusi liikmeid, kuid suurem osa rühmast on tänaseks üle kümne aasta koos treeninud. Ariella näol on tegemist ühe rühmaga suurest võimlemisklubist Janika.
„Võimlejad jagatakse gruppidesse 6-aastaselt. Ariella tiimi valiti andekamad võimlejad,“ räägib Ariella üks treeneritest, Riin Kiho. „Kuna võimlejate võistlustulemuses mängib otseselt rolli võimleja painduvus, siis võistlusgruppidesse määratakse võimlejad, kellel on head eeldused just painduvuselementide sooritamiseks. Praeguseks on tüdrukud jõudnud noorte vanuseklassi (12–14-aastased). Treeningud toimuvad viis korda nädalas, ühe treeningu pikkus on 2,5–3 tundi. Teeme kõvasti tööd ja arendame võimlejaid mitmekülgselt. Lisaks rühmvõimlemise kavade harjutamisele toimuvad kaks korda nädalas balletitunnid, jõusaalitreeningud ning teeme koostööd ka füsioterapeudiga,“ jutustab Kiho. Treenereid on Ariella tiimil kolm: Riin Kiho, Vita Enok ja balletitunde läbi viiv Inga Ahtijainen.
Ariellat on rahvusvahelistel võistlustel saatnud märkimisväärne edu. Tänavu maikuu teisel nädalavahetusel Pariisis peetud rühmvõimlemise rahvusvahelisel võistlusel läks Ariella noorteklassi tiimil väga hästi. Osalejaid oli 16 erinevast riigist: Soomest, Ukrainast, Armeeniast kuni Fääri saarteni välja. Eestist oli väljas kolm tiimi ja finaali pääses 12, kelle hulgas Ariella saavutas auväärse 3. koha.
„Usun, et meie edu võti on väga paljude erinevate tegurite koosmõju. Esiteks on oluline, et võimleja oleks motiveeritud ja töökas, lisaks peavad ka treenerid olema väga järjekindlad. Kava liigutuste ühesuguseks „lihvimisele“ kulub palju aega, sellele järgneb vastupidavuse arendamine, et võimlejad jõuaksid 2,5 minuti pikkuse kava sünkroonis ette kanda. Lisaks kava harjutamisele on treeningus oluline painduvuse arendamine ning jõuharjutused. Meile annavad palju tuge ka tüdrukute vanemad. Tänu vanematele me välisvõistlustest osa võtta saamegi – need on ikka suured summad, mida rühmvõimlemise harrastamine endasse haarab,“ räägib treener. „Koostööd teeme Soome koreograafi Riia Kivimäkiga – sel aastal koostas just tema meie võistluskava. Soomes on rühmvõimlemine võrreldes Eestiga alati populaarsem olnud ning sestap on neil ka kogemusi ja taustteadmisi selles valdkonnas märksa enam.“
Kiho jäi Pariisis saavutatud tulemusega rahule, ent siiski sooviks ta rühmaga rohkem välismaal võistlemas käia, et Ariella tiimile välisvõistluste kogemust pakkuda. „Eestis on võistkondi vähe ning rühmvõimlemine ei ole siin väga populaarne ala. Välisvõistlustel osalemine pakub aga rohkem konkurentsi. Täheldasin Pariisi võistlusel, et kui konkurentsis oli 16 võistkonda, oli tüdrukutel võistlusärevus oluliselt suurem. Eestis võisteldes paraku seda tunnet vähese konkurentsi tõttu ei teki. Et välisvõistlustest rohkem osa võtta, oleme valmis vastu võtma igasugust pakutavat tuge.“
Välisvõistlustel käies kulub suurem osa ajast treeninguteks ning võistlusteks, ent siiski õnnestus tüdrukutel Pariisi „kohustuslikud“ vaatamisväärsused – Eiffeli torn ja Arc de Triomphe – ära näha. „Neiud on aastatega nii kokku kasvanud, et neile on elamus ka õhtuti hotellitoas jutustamine ning lihtsalt koos aja veetmine. Ka Eestis treenides püüame tüdrukutega ikka ka muudel teemadel vestelda, mitte ainult rühmvõimlemisest. Samuti proovime võimlejatele toeks olla ja nõu anda,“ räägib Kiho. Käega löömise tunnet ta tajunud ei ole. „Jaanuarist liigume edasi järgmisesse vanuseklassi – juuniorklassi. Siis saame osa võtta maailmakarikaetappidest ja maailmameistrivõistlustest ning püüame tiitlivõistlustelt medalit tooma minna. Head tulemused motiveerivad ju ikka edasi töötama ning tüdrukute siiras ühtekuuluvustunne toob minulegi sära silmadesse.“
Rühmas on algusest peale võimelnud Helga Strohmann ja Ella Strelkova, kes jagasid meeleldi oma mõtteid rühmvõimlemisest. „Rühmvõimlemine on väga tore spordiala. Igal juhul leiad sa siit omale sõbrad, kellega koos ühise eesmärgi poole püüelda,“ ütleb alustuseks Helga. „Trennikaaslased on suureks toeks ning kui sul on toredad kaaslased, siis on alati motivatsioon ka endal trenni tulla. Isegi kui trenni tulles on mingil põhjusel halb tuju, siis treeningu käigus muutub see raudselt paremaks,“ lisab Ella. „Tuleme trenni alati kohale – meil võivad olla „koolihaigused“, kuid „trennihaiged“ pole me kunagi,” ütlevad tüdrukud naerdes ühest suust. „Rühmvõimlemises on selgelt näha, et kui sa trennides kõvasti vaeva näed, siis saad võistlustel oma raske töö vilju nautida,“ ütleb Helga tabavalt.
Pariisis toimunud võistlusega jäid tüdrukud üldjoontes rahule, ent siiski möönab Helga, et alati on, mida parandada. Kui küsisin Pariisi kui linna kohta, toodi välja, et kogu rühma arvates oli linn suurem, kui nad arvata oskasid. „Isegi vaatamisväärsused tundusid suuremad. Näiteks Arc de Triomphe nägi piltidel väga pisikene välja, aga rühmaga selle all seistes täheldasime, et see on ikka tõeliselt hiiglaslik.“ Ella eeldas enne Pariisi sõitu, et suurlinna tänavad on puhtamad. „Kohapeal selgus, et prügi vedeles linnas igal pool laiali – ei oleks seda Pariisi-sugusest linnast oodanud. Aga selle korvasid õhtused imelised vaated tuledesäras Eiffeli tornile.“
„Rühm on meie teine pere. Kui iluvõimlemises oled sa võistlusväljakul üksinda, siis rühmvõimlemises oled kogu aeg kogu rühmaga koos. Edaspidi soovime olla juuniorklassis väga heal tasemel rühm, kes pakub konkurentsi nii Eestis kui ka välismaal. Soovime kogeda tunnet, et välismaal võistlustel olles nähakse meid kui tugevat võistkonda, kes teeb kõvasti tööd ja saavutab ausalt häid tulemusi,“ jutustavad tüdrukud. Mõlemad tüdrukud toovad välja treeningute positiivse mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Treenides kaovad neil kõik muremõtted ning vaimne pool on füüsilisega tasakaalus.
Edu ja jõudu tublile Ariella võimlemisrühmale nende järgmistel sammudel tähtede poole!
