Oleme Tallinna Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppe tudengid ning külastasime ELU projekti raames Eesti Rahva Muuseumi. ELU ehk erialasid lõimiv uuendus on Tallinna Ülikooli projektõppe vorm, kus eri erialade üliõpilased töötavad ühise uurimis- või arendusprojekti kallal. Meie projekti „Nõukogude elu muuseumides: mälu, narratiivid, õppevormid“ eesmärk on uurida, kuidas Eesti Rahva Muuseum kujutab nõukogude argielu ning millist ühiskondlikku ja kultuurilist rolli muuseum selle mäletamise ja tõlgendamise protsessis täidab. Näituse paremaks mõistmiseks vestlesime ka ERMi kuraatoriga, kelle selgitused aitasid avada väljapaneku tausta, valikuid ja rõhuasetusi. Meie juhendajad on Timur Guzairov ja Jaanika Vider.
Ühel kaunil päikeselisel päeval otsustasime kambaga kohtuda ERMis. Enamus meist polnudki veel sinna jõudnud, seega sündmus oli eriti eriline. Saabudes võttis meid vastu majesteetlikult suur hoone. Kuigi ülejäänud Tartu oli kohe seal samas, mõjus ERM oma suuruses selliselt, et midagi muud justkui ei märganudki tema ümber. Avar ja uhke oli hoone ka sees, kus rõõmsad administraatorid meid rõõmsalt tervitasid. Fuajee oli suur ja täiesti tasuta oli võimalus kunstinäitusest osa saada. Taamal laius mõnusa atmosfääriga restoran, kus maitsva toiduga oli võimalik keha kinnitada. Lisaks ka ala, kus kontserte pidada või mõnd muud publikut vajavat üritust.
Nüüd kui piletid ostetud said, oli võimalus ‘’Kohtumised’’ nimelisse saali püsinäitusega tutvuma minna. Ilmnes, et piletki pole lihtsalt tükike paberit, vaid töötab skännerina, millesse talletatud tekstid on võimalik hiljem kodus rahulikult ülelugeda. Või kui oled välismaalane, siis teabetahvli keel hoopis loetavamaks muuta – ja keelevariante on kokku lausa 8!
Püsinäitus on paigutatud peamiselt pikale alleele, kus siksakitades erinevaid museaale vaadelda saab. Ja kui teelt kõrvale põigata, võib näha ja kuulda põnevaid kangelaste-lugusid ja isegi päris vanade eestlaste nurgakest, kus näiteks etapiliselt õlletegu vaatamiseks laotatud on. Kes plaanib muuseumisse minna, siis aega tuleb kindlasti varuda! Võib ka jupihaaval mitu korda käia, aga ühekordse paaritunnise külastusega kindlasti kõikjale ei jõua! Põnevat on lihtsalt nii palju!
Külastuse käigus lähtusime eelnevalt koostatud vaatlusprotokollist, mille täitsime vahetult pärast vaatlustööd. Meie uurimiskategooriad olid ruum ja liikumine, ese või objekt, tekst, sensoorsed kogemused, külastaja positsioon, puudumised ning tehnoloogilised ja interaktiivsed lahendused. Nende kategooriate abil analüüsisime, milliste ruumiliste, esemeliste, tekstiliste ja kogemuslike vahendite kaudu nõukogude argielu muuseumis kujutatakse.
Nõukogude aeg kui kogemus
Eesti Rahva Muuseumi nõukogude aega käsitlev püsinäitus “Kohtumised” ei mõju lihtsalt mineviku väljapanekuna, vaid keskkonnana, kuhu külastaja astub sisse ning saab ise ajastut kogeda. Näitus avaneb pika, sirge saalina, mille lõpp on silmaga haaratav. Tume lagi annab ruumile oma raskuse, kuid näituseala mõjub siiski avaralt. Põhisaalist hargnevad erinevad kõrvalepõiked, kus valgus muutub hämaramaks ja ruum tõmbub kokku, luueseelnevaga kontrasti. Taustal kostuvad videointervjuud, multimeedialahendused ning heliefektid, näiteks püssilasud, mis loovad pingelise atmosfääri. See ei ole intiimne ega vaikne keskkond, vaid hoiab meeled erksana ja tõmbab külastaja märkamatult ajastu sisse.
Ajarada jaguneb teemaplokkideks „Raudse eesriide taga“, „Tulekud ja minekud“, „Kultuur massidesse“, „Muutuv maa“ ja „Defitsiidimajandus“, kuid näitus ei eelda ühe kindla kronoloogilise ajatelje järgi liikumist, vaid pakub vaba järjestust.
Muuseumi kuraatori sõnul ei peaks näituse väljapanek koosnema üksnes faktidest ja arvudest, vaid tasakaalustama üldistusi ning isiklikke lugusid. Nõukogude aeg ei avane ühe ametliku tõena, vaid erinevate kogemuste kaudu. Kuulsime ingerisoome pere fotoalbumist, mis on välja pandud ajarajal „Tulekud ja minekud“. Kuraatori sõnul jäi traagiliste saatuste tõttu paljudel peredel varast ja kodust vähe alles, mõnikord säiliski ainult fotoalbum. Just seetõttu on see ese representatiivne. See näitab, kuidas kõik muu võis kaduda või maha jääda, ent elu, mälestused ja perekonnalugu mahtusid siiski piltidele. Nii muutub üksainus album mitte ainult ühe pere looks, vaid sümboliks paljudele sarnastele saatustele.
Eksponaatide juuresolevad tekstid olid põhjalikud ja selged, mistõttu saab näitusest hea ülevaate ka ilma giidita. Infot, mida läbi lugeda, on palju, kuid muuseumi külastus ei jää pelgalt akadeemiliseks, sest interaktiivsed ekraanid ja audiovisuaalsed lahendused loovad emotsionaalse kaasatuse. Just seetõttu mõjubki see nii tugevalt, sest näeme, kuidas minevik ei ole ainult klaasi taha suletud, vaid on tehtud arusaadavaks ja inimlikuks esemete ning nende juurde põimitud isiklike lugude kaudu. ERM-i püsinäitus näitab, et ajalugu ei pea ainult vaatama, seda saab ka tunnetada.
Paralleelilmad: elulood kui aknad nõukogude aega
“Paralleelilmadesse” jõutakse pärast osa “Elu raudse eesriide taga”, kus nõukogude periood on juba raamitud üldistavate teemade kaudu: suletud maailm, piirangud, sisseränne, kaksikmoraal ja osaliselt avatud aken läände. „Paralleelilmad” võtab selle üldise ajaloolise pinna ning muudab selle elulooliseks. Näituse enda alatekst sõnastab sihi täpselt: tegemist on “elamise tavalisuse ja erilisusega” 1940-1980 aastail ning peategelasteks on Eestiga seotud inimesed, kes jutustavad armastusest, sõprusest, edust, rõõmust, valikutest ja juhustest. Lood elust on siin “aknaks”, mille kaudu näitus ajastusse pilgu heidab. Just selles punktis muutuvad kuraatori valikud otsustavaks ehk millised inimesed saavad rääkida, milliste esemete kaudu nad seda teevad ja milline ajalugu neist lugudest lõpuks kokku kasvab.
Kuraatoriga vestluse järgi on “Paralleelilmade” põhimõte ühendada esemeuurimus ja eluloo-uurimus ning hoida tasakaalu üldistuste ja isiklike lugude vahel. Üldistused jäävad ajarajale, isiklikud lood tuuakse “Paralleelilmadesse”, et rohujuuretasand kõnetaks külastajat tugevamalt ning võimaldaks samastumist. See eesmärk on näituses selgelt nähtav. Esemed ja lood moodustavad tiheda, emotsionaalselt laetud võrgu, kus külma sõja aeg ei ilmu mitte ainult süsteemi, vaid ka kogemuse kaudu. Käeside, pioneerikaelarätt, ülikooli pintsak, kirjad ja pakid Kanadast, ESTO suveniirid, Kristuse kuju või piloodikiiver koondavad väga erinevaid elupositsioone: põgeniku, küüditatu, nõukogude institutsiooni sees elanu, väliseestlase, venekeelse sisserändaja, eduka spetsialisti, lapse, pruudi või sõjaväelase vaate. Siin peitub näituse suur tugevus. Nõukogude aeg avaneb paljude eluvormide kaudu ning argielu hõlmab liikumist, karjääri, usku, intiimsust, kohustust ja avalikku tunnustust.
Sama loogika jätkub ruumis. Etnoloog kirjeldab saali saarestikuna: keskel on elulugude saar, ümberringi emotsiooni- ja ajaloosaared ning vitriin toimib aknana kellegiloosse, ühelt poolt ajalukku ja teiselt poolt elulukku. Samuti pidi kujundus aitama luua paralleele ja seoseid, kui vaadata läbi mitme “akna”. See kontseptsioon on tugev. Samal ajal ei avane saartevahelised seosed külastajale kohe ja ühtlaselt. Kui “armastus”, “kirg” või “rõõm” on kategooriatena kiiresti loetavad, siis kõik seosed “kohustuse”, “kahetsuse”, “juhuse” või “valikute” vahel eeldavad juba palju aeglasemat vaatamist, intervjuude kuulamist ja esemete detailsemat tõlgendamist. Seega pakub näitus võrdluste süsteemi, kuid ei juhi neid alati üheselt lõpuni. Sellest kujunebki üks selle näituse eripära: paralleelid on kohal, kuid nende kokkulugemine jääb suures osas külastaja tööks.
Siin muutub oluliseks ka vahe multivokaalsuse ja multiperspektiivsuse vahel. Multivokaalsus tähendab häälte paljusust; multiperspektiivsus tähendab, et need hääled avavad ajastut eri sotsiaalsetest, kultuurilistest ja ajaloolistest positsioonidest. “Paralleelilmades” on esimene neist tajutav juba füüsilisel tasandil. Lakke paigutatud kõlaritest ja eri “akendest” kostvad lood loovad ruumis häälte kihistuse, mis annab mitmehäälsusele akustilise kuju. Kui mitte keskenduda ainult ühele vitriinile, tekib ruumis häälte kaja, mis tugevdab näituse pealkirjas peituvat paralleelsuse ideed. See on vormiliselt väga õnnestunud võte, sest teeb mitmehäälsuse kuuldavaks. Samal ajal mõjutab tehniline tasakaal otseselt seda, milline hääl jõuab külastajani tugevamalt. Mõni intervjuu kostab selgemalt, mõni jääb vaiksemaks ja kõrvalolev heli hakkab sisse segama. See tähendab, et akustiline multivokaalsus on ruumis väga kohal, kuid selle vastuvõtt ei jagune igal hetkel võrdselt.
Sisulise multiperspektiivsuse puhul muutub pilt ebaühtlasemaks. Etnoloog rõhutab, et “Paralleelilmad” oli esimene koht, kuhu ERM tõi venekeelse kogukonna lood ja kogemused, ning et kaks peategelast on venekeelsest kogukonnast. See on institutsionaalselt oluline otsus ja näituse selge tugevus. Venekeelse kogukonna sees on näituses siiski olemas vähemalt minimaalne sisemine erinevus. Jevgeni kaudu avaneb avalik, enesekindel ja sotsiaalselt nähtav linnaelaniku hääl, mille keskmes on tuntus, kultuuriline osalus ja isiklik agentne positsioon. Paraskovja loo kaudu avaneb vaiksem kohanemisperspektiiv, kus rõhk on kaasa toodud asjadel, sisseelamisel ja kultuurilise järjepidevuse hoidmisel. See erinevus loob venekeelse kogukonna sees teatava heterogeensuse, kuid selle ulatus jääb piiratud ning rahvusvähemuste laiem spekter ei muutu näituses veel nähtavaks. Eesti demograafiline ja kultuuriline mitmekesisus on kirjum kui eestikeelse ja venekeelse kogukonna kõrvutus. Näituse sees esineb heterogeensus tugevamalt eestikeelsete lugude sees, samal ajal kui rahvusvähemuste spekter jääb kitsamaks. Seega on multiperspektiivsus olemas, kuid selle ulatus on valikuline. Näitus avab rohkem kui ühe kogukonna kogemuse, kuid kogu ühiskondlik kirjusus siia veel ei mahu.
Seetõttu toimivad „Paralleelilmad” avatud võrgustikuna, kus külastaja peab ise looma seoseid inimeste, esemete ja ajalooliste olukordade vahel. Näitus ei anna üht valmis tõlgendust nõukogude ajast, vaid näitab, kuidas sama periood võis eri inimeste jaoks tähendada väga erinevaid elutrajektoore, kohanemisi ja valikuid.
„Razrez”: Ida-Virumaa hääl ERMis
Näitus „Razrez“ on pühendatud kaevandustööstusele, mis hakkas aktiivselt arenema juba nõukogude ajal Eestis ning mille mõju on tuntav nii riigi ajaloos kui ka tänapäeval. Juba näituse pealkiri viitab teatud kahetisusele ja metafoorsusele: „razrez“ võib tähendada nii otsest kaevandamisprotsessi kui ka sümboolset lõhet — ajaloolist, sotsiaalset ja keskkondlikku.
„Razrez” ei ole lihtsalt tööstuse näitus, vaid osa sellest, kuidas ERM laiendab venekeelse kogukonna ja Ida-Virumaa argielu kujutamist pärast „Paralleelilmade” kogemust. See toob muuseumi keskmesse kogukonna, kelle lugu on Eesti nõukogude aja käsitlustes sageli jäänud tagaplaanile või esinenud pigem üldistava ajaloolise taustana.
Põlevkivitööstus mängis väga olulist rolli Ida-Virumaa ning kogu Eesti arengus. Tänu sellele loodi hulgaliselt töökohti, arenes infrastruktuur ning kujunesid välja terved linnad ja kogukonnad, mille elu oli tihedalt seotud tööstusega. Paljude inimeste jaoks ei olnud see vaid töökoht, vaid ka oluline osa nende identiteedist, igapäevaelust ja perekondlikust ajaloost. Näitus jutustab inimestest, kes töötasid põlevkivitööstuses aastakümneid, kogedes erinevaid ajaloolisi perioode. Erilist tähelepanu pälvis naiste lugusid vahendav osa, mis tõi esile tööstusajaloo sageli varju jääva külje. Need lood näitasid naisi mitte kõrvaltegelastena, vaid töötegijate, mälukandjate ja kogukonna hoidjatena. Intervjuusid kuulates mõjus nende kogemus korraga nii raske kui ka väärikana: esile tulid füüsiline töö, vastupidavus, uhkus oma oskuste üle ja tugev side paigaga.
Huvitav ja oluline osa näitusest on ka lugude esitamise viis. Külastajatel oli võimalik kuulata neid lugusid puutetundlikud ekraanid, kasutades spetsiaalseid kõrvaklappe. Samuti oli võimalik valida keelt: kuulata vene keeles või lugeda eestikeelseid subtiitreid. Välismaalased, kes ei ole nii lähedalt tutvunud Eesti ajalooga, võivad vaid pealiskaudselt teada saada sellest teemast infoplakatitest. Lugusid nad kuulda ilma vene-eesti keele oskuseta ei saa. Visuaalselt koosneb installatsioon peamiselt informatiivsetest plakatitest, mis sisaldavad nii ajaloolist teavet kui ka selgitavaid tekste. Kogu oluline info on esitatud kolmes keeles — eesti, vene ja inglise keeles — mis teeb näituse arusaadavaks laiale publikule. Lisaks sellele on kasutatud ka tekstiilseid dekoratsioone, mis sümboliseerivad lõhet või „lõiget“. Need elemendid lisavad ruumile väljendusrikkust ja tugevdavad näituse põhikontseptsiooni, muutes selle mitte ainult informatiivseks, vaid ka emotsionaalselt ja kunstiliselt mõjusaks.
„Razrez” lisab ERMi nõukogude aja käsitlusse Ida-Virumaa tööstusliku ja sotsiaalmajandusliku kogemuse. Kui „Paralleelilmad” avab nõukogude argielu peamiselt elulugude ja isiklike esemete kaudu, siis „Razrez” toob esile töö, tööstusmaastiku, keelelise mitmekesisuse ja kogukondliku mälu. Nii laieneb nõukogude aja kujutamine poliitiliselt ja kultuuriliselt raamilt ka tööelu, piirkondliku identiteedi ja venekeelse kogukonna kogemuse suunas.
Vaatlejast kaasamõtlejaks
Muuseumi ekspositsioon jätab tervikuna läbimõeldud ja mitmekülgse mulje. Läbimõeldus väljendub eelkõige teemaplokkide selges järjestuses ja ruumilises ülesehituses, kus ajarada ja isiklikke lugusid koondav näitus „Paralleelilmad“ täiendavad teineteist. Samuti on hästi seotud objektid, tekstid ja intervjuud, mis loovad ühtse terviku. Mitmekülgsus avaldub erinevates esitusviisides (esemed, videod, helid), aga ka erinevates kogemustes ja vaatepunktides, mida külastajale pakutakse. Näitus on jaotatud selgeteks teemaplokkideks (nt intervjuud, eluruumid, saavutused, küüditamine), mis loovad loogilise ja sujuva liikumise. Tänu sellele on külastajal lihtne orienteeruda ning kujundada terviklik arusaam käsitletavast ajastust.
Ekspositsioon asetab külastaja peamiselt vaatleja ja õppija rolli, kuid pakub ka emotsionaalse kaasatuse võimalusi. Kuraatorite eesmärk oli siduda üldised teemad ja isiklikud lood: ajarajal esitatud teemad (nt „Raudse eesriide taga“, „Defitsiidimajandus“)annavad laiemat tausta, samas kui „Paralleelilmad“ keskendub inimeste elulugudele ja argielule. See aitab külastajal liikuda faktiteadmistelt isiklikuma ja emotsionaalsema mõistmiseni. Ka meie jaoks mõjusid just isiklikud lood kõige tugevamalt – näiteks sigaretikarp koos looga muutis tavalise eseme tähenduslikuks ja lõi sideme minevikuga.
Tähelepanu juhitakse mitmel viisil. Ruumiline kujundus on üles ehitatud „saartena“, kus eristuvad eluloo-, emotsiooni- ja ajalooalad, ning külastaja liigub nende vahel ise seoseid luues. Vitriinid toimivad justkui akendena kellegi ellu, suunates keskenduma konkreetsele loole. Rahulik ja süvenemist toetav atmosfäär tekib eelkõige valguslahenduse ja ruumilise ülesehituse kaudu – hämaramates ja kitsamates kohtades on vähem visuaalset müra ning külastajal on võimalik peatuda ja ühele loole keskenduda. Samas ei ole see ühtlane kogu ekspositsioonis, vaid tuleb eriti esile isiklikke lugusid vahendavates tsoonides.
Ekspositsioonis on tasakaal suunamise ja vabaduse vahel. Ühelt poolt juhivad selge ülesehitus ja teemad külastaja tõlgendust. Teiselt poolt ei pakuta ühte kindlat „õiget“ pilti, sest näitus esitab kõrvuti erinevaid elulugusid ja kogemusi ning toob esile ka eri kogukondade vaatepunkte. Samuti peab külastaja ise looma seoseid erinevate „saarte“ vahel, mis võimaldab mitut võimalikku tõlgendust.
Näituse eesmärk on luua isiklik ja empaatiline kontakt. Kuraatori sõnul sooviti, et külastaja leiaks samastumispunkte, näiteks armastuse, valikute või julguse teemade kaudu. Heaks näiteks on fosforiidisõda kajastava näituseosa mannekeenid, mille elusuurus ja loomulikud poosid muudavad olukorrad elavaks ning toovad külastaja sündmustele lähemale.
Kokkuvõttes läheneb ERM nõukogude ajale eelkõige argielu kaudu. Ajarada annab ajaloolise raami ja üldistused, „Paralleelilmad” lisab sellele eluloolise mitmehäälsuse ning „Razrez” toob sisse Ida-Virumaa tööstusliku ja kogukondliku kogemuse. Näituse veenvus sünnib isiklike lugude, esemete, ruumi ja heli koosmõjust: suur ajalugu muutub tajutavaks töö, liikumise, armastuse, kohustuse, usu, sõpruse ja juhuse kaudu. Samas näitab külastus ka seda, et mitmehäälsus ei ole kunagi täielik ega iseenesestmõistetav. See sõltub alati sellest, kelle lood muuseumisse jõuavad, milliste esemete kaudu neid jutustatakse ja millised kogemused jäävad veel nähtavamaks tegemist ootama. Külastajakogemus on ERMis teadlikult kujundatud, kuid mitte lõpuni ette määratud: muuseum annab hääled, ruumi ja materjali, tähenduste kokkupanek jääb külastaja tööks.
Catreen Rebeca Johanson, Laura Kookmaa, Kaidi Pähn, Anna-Maria Vaskovskaja, Anastassia Zaitseva
