Tekst ja fotod: Siim Karnö
Kunstnikud Timo Toots ja Mari-Liis Rebane on Lõuna-Eestis Otepää külje all asuva tehnoloogilise kunstitalu Maajaam eestvedajad ning sealse vabaõhunäituse „Metsikud bitid“ korraldajad. Kogo galerii on esimene koht, kus kummagi kunstniku teosed ühisel pinnal kohtuvad. Nimelt on Kastani tänaval asuvas Aparaaditehases Kogo galeriis nüüd avatud nende esimene ühisnäitus „Õieatlas“.
Timo Toots on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle teosed keskenduvad inimese, tehnoloogia ja looduse suhetele. Mari-Liis Rebane on audiovisuaalkunstnik, kes uurib heli kui sündmusruumi ja mitmekülgset materjali, lõimides omavahel interaktsiooni, dokumentatsiooni ja fiktsiooni.
Kogo galerii on sellest aastast võtnudki fookusesse just Lõuna-Eesti erinevad piirkonnad. Galerii kutsub igal aastal kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid süvenema Lõuna-Eesti looduse, kultuuri ja ajaloo mõnesse aspekti ning selle tulemusel sünnibki galeriis näitus. Olgu selleks siis Tartu intellektuaalne pulss, Setomaa identiteet või vanausuliste traditsioon Peipsi-äärsetes kalurikülades. Näitus „Õieatlas“ on selle ettevõtmise esimene vili.
Galeriis avatud näitus kaardistab õistaimi Lõuna-Eesti külluslikelt ja elujõulistelt aasadelt, kust teevad korjet ka Maajaama mesitaru asukad, ning juhib tähelepanu nendele õitsvatele liikidele, mis on nüüdseks looduslikest kasvukohtadest kadunud.
Timo Tootsi installatsiooni „Pollinarium“ keskmes on animeeritud tähekaart, kus iga pulseeriv valguspunkt ei tähista mitte kauget taevakeha, vaid õitsvat taime Maajaama kunstitalu ümbruses. Teoses kohtuvad meest võetud DNA-analüüsi täpsus ja tähistaeva hoomamatus, tuues nähtavale ühe mesitaru ümbruse rikkaliku õitekoosluse nende väikeste tiivuliste vaatepunktist. Mesilane on selles teoses justkui bioloogiline uurimislaev, kes sooritab oma igapäevaseid ekspeditsioone kolme kilomeetri raadiuses. „Pollinariumi“ imetlemine käib nii, et lebad mõnusal sohval ning vaatad lae all asuvat teost. Minu külaskäigu ajal oli ruumi parasjagu nii, et vähemalt 8 inimest mahtusid vabalt korraga seda teost ringis lebades imetlema. Pärast „Pollinariumi“ uudistamist saad mekkida kohe kõrval laual asetsevat mett, mis teeb suu õige magusaks. Mett võib siin käsitleda kui looduse kontsentraati – see on bioloogiline väljavõte maastikust ja kordumatu geneetiline arhiiv kindlast ajahetkest, mitte mingi suvaline turult ostetud mesi. Lusikatäis mett sisaldab just selle piirkonna, mida äsja nägid, elurikkuse koodi ja on talletanud endasse mälestuse igast õiest ja olendist, keda mesilane oma teekonnal kohtas. Nii on isegi meel ja meepurgil siinsel näitusel täita oma oluline ja ainulaadne roll. Kogu näituseruumi põrand on aga kaetud saepuruga, nii tunned end siin linnagaleriis viibides tegelikult täpselt nagu viibiksid maal vanaema juures metsas. Imeline looduslik ja kunstiline elamus üheskoos! Ühelgi teisel näitusel pole ma ühes väikeses ruumis koos niipalju erinevaid nüansse suutnud tabada.
Samas ruumis on ka Mari-Liis Rebase audioteos „Hoia õrnalt mu õit“, mis viib su kujuteldavale rännakule läbi mitmekesiste maastike ja elupaikade, vahendajaks loojutustus. Need lood räägivad õisi kandvatest taimedest, kellest osade elu on tihedalt seotud mesilaste ja teiste tolmeldajatega. Enamik neist õitsejatest on oma loomulikust elukeskkonnast jäädavalt kadunud. Neid helisid on kuulda mitmest erinevast kohast. Täpsemalt saad kuulata lugusid seitsme erineva õistaime liigi kohta, mis on punases nimestikus loetletud kui täielikult väljasurnud, looduses väljasurnud või kriitiliselt ohustatud (näiteks Puhtu sõrmkäpp Eestis). Tutvustamiseks valitud taimed pärinevad maailma eri paikadest – Eestist Hispaania, Tšiili ja Hawaii saarestikeni. Nende liikide kadumise on põhjustanud looduslike elupaikade hävinemine läbi inimtegevuse, võõrliikide sissetung ja erinevad kliimategurid.
Ehkki näitus oma kahe installatsiooniga on avatud olnud vaid nädala, oli külalisteraamatus sissekandeid juba ohtrasti, mis näitab, et huvi on suur. Mõned külastajad tõid välja, et nad kogesid tõeliselt meditatiivseid hetki, mida võib võrrelda lausa mõne teraapiaseansiga. Positiivseid sissekandeid oli ka inglise ja läti keeles, nii et näitust on jõudnud juba külastama tulla ka rahvusvaheline seltskond.
Näitus „Õieatlas“ tervikuna ootab mõtisklema õitsejate rolli üle looduses ning kutsub kogema nähtamatut. Mulle tundus näitust külastades, et siin püütakse meile meelde tuletada sedagi, et meie planeeti Maa ja loodust on praeguses olukorras vaja eriti hoida. Hoiame teda siis kõvasti!
„Õieatlas“ on Kogo galeriis avatud 6. juunini 2026, külastamine on tasuta ning seda saad teha K–R 12.00–18.00 ning L 12.00–16.00. Meeldivaid kunsti- ja looduselamusi!
