Tekst ja fotod: Siim Karnö
Eesti Rahva Muuseum avas 7. märtsil uue rahvusvahelise näituse „Paralleelid. Armeenia kaasaegne kunst“, mis toob Eesti publikuni ühe mahukama ülevaate Armeenia nüüdisaegsest maalikunstist viimastel aastatel. Näitusel on esindatud 25 erineva kunstniku looming, pakkudes haruldast võimalust tutvuda kultuuriga, mille kunstilugu on Eestiga üllatavalt sarnaste arengute ja mõjutustega, kuid samas ka mõneti erinev.
Näituse idee sai alguse 2022. aastal Mellnov galerii eestvõtmisel, 2024. aastaks jõuti koostöölepinguni ERMiga. Näituse kuraatorid on Ljudmilla Mesropjan, Vahan Shahbazjan ja Reet Mark. Tegemist on ühe ulatuslikuma Armeenia nüüdiskunsti ülevaatega Eestis pärast Nõukogude perioodi lõppu.
Kuigi Eesti ja Armeenia asuvad geograafiliselt üksteisest üsna kaugel, ühendavad meie kunstilugu mitmed ootamatud paralleelid. Just sellele viitab ka näituse pealkiri. 20. sajandi alguses kujunes nii Eesti kui ka Armeenia professionaalne kunst suuresti Euroopa kunstikeskuste mõjul. Mitmed Armeenia kunstnikud õppisid samal ajal Pariisis koos Eesti kunstnikega, näiteks Konrad Mäe ja Nikolai Triigi põlvkonnaga ning jagasid seega sarnaseid õpetajaid ja ideid.
Kogesin isegi näitusel ringi uudistades mõne maali juures, et vaataksin justkui mõnda Konrad Mäe maalitud teost. Näitusel on esindatud teiste hulgas Vera Arutyunyani teosed „Sobimatu“ ja „Meelte kaudu“, mis oma värvikirevuses meenutasid mulle samuti mõne meie kaasaegse kunstniku, näiteks Ralf Sannikovi töid. Enim kõnetas mind aga Vahan Shahbazjani sari pealkirjaga „Koidik roosas linnas“. Üks selle sarja maalidest on justkui põlev linn, mis tõi meelde Juhan Liivi luuleread „Igav liiv ja tühi väli“ ning teine teos viis mõtted justkui sõjas langevale kellatornile. Ehk, et tegelikkuses viisid need maalid minu mõtted praegu toimuvatele sõdadele ja ühiskonnas valitsevale ebakindlusele ning põhjendatud ärevusele.
Näituselt leiab aga helgemaidki maale, näiteks Anahit Panosyani sari „Vana köök“ on üsna värvikirev ja lõbus, toob muigegi suule. Võimalik, et see sari tuletab mõnele näituse külastajale meelde, et tuleks oma kodune köökki korda teha ja särama lüüa. Ka näituse kuraatorite sõnul on Armeenia kaasaegne maal tihti värvikam ja jutustavam kui Eesti traditsiooniline modernism, kus domineerib pigem vaoshoitum põhjamaine toon. Nii, et leidub ikka ka erinevusi.
Veel jäi minu pilk pikemalt peatuma sinistes toonides mereteemalistel maalidel, ühel neist on kujutatud purjepaati; teisel veekogus jalutavaid inimesi. Need tekitasid helge tunde ning tuletasid meelde, et pole ju suvigi enam kaugel, ainult mõned kuud oodata. Loomulikult on minu poolt kirjeldatud tööd vaid väike osa näitusest, oma silm on kuningas, tule ja vaata ise kõik täpselt üle!
Hea on veel teada, et „Paralleelid“ ei ole pelgalt maalide kogumik, vaid laiemalt vaadeldes dialoog kahe kultuuri vahel. Minu ees avanes maailm, kuidas sarnased ajaloolised kogemused – poliitilised murrangud, identiteedi otsingud ja moderniseerumine – on kunstnike loomingus avaldunud erineval moel. Mitmete teoste puhul on tunda ka Nõukogude perioodi pärandit, mis mõjutas ju mõlemat, nii Eesti kui ka Armeenia kunstielu ja kunstiharidust. Näitus tuletab meelde, et isegi kaugete maade kunst võib peegeldada kogemusi, mis on üllatavalt tuttavad ka Eesti vaatajale.
Armeenia nüüdiskunst oli mulle enne näituse külastamist täiesti tundmatu. Tänu näitusele sain selle maailmaga nüüd lähemalt tuttavamaks ning enim üllatas mind tõesti uskumatu sarnasus mõningate meie autoritega.
Ehkki näitus on praeguseks ERMis üleval olnud vaid nädala, on seda külastanud juba märkimisväärne arv inimesi nii Eestist, aga ka teistest riikidest. Kaugeimad sissekanded külalisteraamatus olid minu külaskäigu ajal märtsikuu keskel jaapanlastelt. Saalis oli uudistajaid palju, igas eas ja vanuses – järelikult see teema kõnetab. Uudistajatel jagus vaid kiidusõnu, nii, et tasub sammud kindlalt ERMi poole seada. Näitus „Paralleelid. Armeenia kaasaegne kunst“ jääb avatuks 10. maini 2026 ning näituse külastamine on täiesti tasuta.
