Me oleme Tallinna Ülikooli üliõpilased ning otsustasime ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) projekti raames, mis keskendub Nõukogude argielu representeerimisele Eesti muuseumites, külastada Narva Muuseumi. Meie juhendajateks olid teadurid Timur Guzairov ning Jaanika Vider.
Tänapäeva akadeemilises kui ka avalikus sfääris on ringlemas arutelu muuseumi funktsioonist, kus üks osapool väidab muuseumi vajalikkust rõhutada rahvuslikku paatost ning rahvuse identiteeti ning teine osapool näeb muuseume kui rahvusteüleseid ristumiskohti, mis toovad esile rahvusvahelisi seoseid ning eelkõige rahvusluse ühekülgsust. Külastades Narva Muuseumi on näha kindlat rõhuasetust just rahvuslikule perspektiivile ning tähtis on siinkohal küsida miks. Olles Eesti idapoolseim suurlinn, ajalooline piirilinn ja tähtis kaubateede ristumispunkt, on siiani selle piirkonna suurimaks tunnuseks rahvuste ja kultuuride kokku põrkumise koht, kus seal elaval vene rahvusel või venemeelsetel eestlastel on lihtne ligipääs agressorriigi inforuumile.
Kontekst kui kogemus Narva Muuseumi külastamisel
Mõistagi, et kriitilist rolli muuseumikülastusel või -elamusel mängib antud kontekst, mille raames inimene muuseumit külastab. Ühest küljest asukoha kontekst, kuid võrdväärselt on tähtis ka ajaline kontekst, mis peab silmas hetkelist geopoliitilist olukorda, aktuaalseid uudiseid ning meie kui külastajate endi emotsionaalset olekut. Meie rännak algab 25. märtsil bussisõiduga. Enamusele meie grupiliikmetele oli see esimest korda Narvat külastada, seega tahes tahtmata oli tunda elevust. Olime mõnda aega juba bussiga sõitnud, kui saime Eesti kaitseväe poolt saadetud sõnumite kaudu teada, et Ida-Virumaal on Vene-Ukraina sõja tõttu droonioht, mis omakorda tähendab esimest avalikku drooniohtu (sh ka militaarohtu) Eesti Vabariigile. See õõnes teadaanne koos Narva saabumisel hoiatusega, et telefonid tasub Vene mõjude vältimiseks lennurežiimile panna, seadis meid kõiki teatud määral rahutusse olukorda. Seega järgnev muuseumi külastus toimus just antud emotsionaalse seisundi kontekstis.
Meie külastuse eesmärk oli uurida Narva Muuseumi ühiskondlikku ja kultuurilist rolli Nõukogude elu kujutamisel. Proovisime analüüsida mitte üksnes seda, mida Narva Muuseum meile näitab, vaid ka seda, kuidas ja miks just selline kujutamisviis on valitud. Ehk kokkuvõtvalt otsisime vastust küsimusele: Millist kollektiivset mälu Nõukogude ajastust Narva Muuseumi näitused loovad?
Näitus “Narva 54”
Buss heidab meid maha Peetri platsil ning meie rännak jätkub jalutuskäiguga läbi Narva linna. Enne muuseumisse sisenemist on õues, linnuse pargis, juba näitus – “Narva 54”. Seekäsitleb Narva linna arengut pärast teist maailmasõda, keskendudes eelkõige sõjajärgsetele muutustele linnaruumi kujunemises. Suured infotahvlid jutustavad ajast, kui Nõukogude õhurünnakute tagajärjel hävis suur osa Narva ajaloolistest hoonetest. Väljapanek suunab tähelepanu sellele, mis toimus pärast hävingut – perioodile, mil linna taastamine oleks olnud veel võimalik, kuid jäi suurel määral teostamata.
Näitusel esitatud materjalidest on näha, et sõjajärgsetel aastatel olid mitmed vanalinna hooned veel taastamiskõlblikud ning neid võeti ka muinsuskaitse alla, kuid poliitiliste ja ideoloogiliste valikute tõttu hakati varemeid järk-järgult lammutama ning 1950. aastateks oli säilinud vaid väike osa sõjaeelsest hoonestusest ning endise vanalinna asemele rajati nõukogude tüüpi elamud. Olles just Narva tänavail jalutanud, tekib paratamatult veidi sentimentaalne ja oletuslik mõte: kui rikas, ahvatlev ning värvikas oleks siin viibida siis, kui vanalinn oleks taastatud oma ajaloolisel kujul – või veel parem, kui pommitamist poleks kunagi toimunud.
Olulist rolli välinäituse tervikus mängib visuaalne materjal, mis pärineb erinevate muuseumide ja arhiivide kogudest. Fotod, linnavaated ja arhitektuursed plaanid aitavad võrrelda sõjaeelset ja sõjajärgset linnaruumi ning paremini mõista toimunud muutuseid. Näitus ei keskendu üksnes hävingule, vaid ka sellele järgnenud valikutele, mis on kujundanud Narva tänapäevase välimuse. Selline lähenemine võimaldab paremini mõista ajalooliste protsesside ja ruumiliste muutuste omavahelisi seoseid.
Kaardid Narva Muuseumis
Astume muuseumisse sisse ning esimene näitus, mis viib meid kokku Nõukogude perioodiga on näitus Narva linna kaartidest. Narva ajaloolised kaardid näitavad hästi linna arengut läbi erinevate ajastute nii sisu, välimuse kui ka keelekasutuse kaudu.
17. sajandi Rootsiaegsed kaardid on kirjutatud rootsi keeles ning need keskenduvad peamiselt linna planeerimisele ja kindlustustele. Näidatud on nii olemasolevad linnaosad kui ka planeeritavad kvartalid, mis näitavad, et linna arengut kavandati teadlikult. Juba 1684. aastal on näha, et kaardil on märgitud tänavanimed, mis näitavad linnaruumi arengut. 18.sajandi lõpuks muutuvad kaardid Põhjasõja tulemusel venekeelseteks ja detailsemateks, kujutades enam mitte ainult linna sisemist struktuuri, vaid ka selle laiemat kaitsesüsteemi. Täpsus kasvab eriti 19.sajandi kaartidel, kus fookus on just Narva kujunemisel tööstuslinnaks.
20. sajandil kajastavad kaardid tugevalt poliitilisi muutusi. Kaartidelt esineb nii eesti kui ka saksa keelt, mis näitavad võimu vahetumist ja erinevaid riigikordi. Teise maailmasõja ajal ja selle järel muutuvad kaardid ning näitavad ka sõjakahjustusi ja hävinud linnaruumi. Nõukogude ajal koostatud kaardid on peamiselt venekeelsed ja, üllataval kombel, sageli võidi nende täpsust teadlikult piirata. On näha ideoloogiliste kangelaste nimesid domineerimas tänavavõrgustikku ning kuidas linnaruum muutus ideoloogilise rõhumise kuumkohaks. Paratamatult tekitab see suhteliselt õõnsa tunde, eriti asjaolul, et need samad tänavanimed on riputatud ka ühte näituse saali.
Skaudid ja pioneerid Narva Muuseumis
Meie rännak jätkub korrus kõrgemal, kus paikneb näitus skautidest ja pioneeridest. Noorteorganisatsioonide näitus ise on üles ehitatud eelkõige informatiivselt. Ekspositsioon tutvustab noorteorganisatsioone läbi erinevate ajastute, nende kujunemist ja eesmärke. Teave on esitatud eesti, inglise ja vene keeles, mis arvestab Narva mitmekeelse külastajaskonnaga. Näitusetahvlid on täiendatud fotode ning sümboolikaga, nagu märgid, embleemid ja vormid, mis aitavad visualiseerida organisatsioonide identiteeti.
Esmapilgul ei võta näitus selgelt ideoloogilist seisukohta, vaid jätab külastajale oma tõlgendamisruumi. Samas võib tõsta esile ühe tähelepanuväärse kujundusliku võtte, kus on kõrvutatud skaudi- ja pioneeriorganisatsiooni sümboolika. Selline visuaalne vastandamine suunab mõtlema. Ühelt poolt on tegemist vabatahtlikul osalusel põhineva skautlusega ja teiselt poolt ideoloogiliselt suunatud nõukogude ajal vabatahtlik-kohustusliku pioneeride organisatsiooniga.
Selline kõrvutus ei anna otseseid vastuseid, kuid esitab olulisi küsimusi. Milline oli noorteorganisatsioonide roll eri ajastutel? Kas eesmärgiks oli noorte ettevalmistamine sõjaliseks konfliktiks või hoopis praktilisteks oskusteks, nagu looduses toimetulek ja kriisiolukordadega hakkamasaamine?
Näituse väärtus seisnebki selles, et see ei piira külastajat ühe tõlgendusega, vaid loob ruumi aruteluks ja iseseisvaks mõtlemiseks. Narva kontekstis, kus erinevad ajalookogemused ja identiteedid põimuvad, on selline lähenemine eriti tähenduslik.
Ruumianalüüs
Tähtis on võtta hetk ning analüüsida mitte ainult tekste ja esemeid, vaid ka antud ruumi enda ümber. Silma torkab koheselt ruumi ajalooline iseloom. Kiviseinad ja puidust detailid loovad tugeva ajatunnetuse. Naturaalsed materjalid – eriti puit ja kivi – tekitavad inimestes turvalisuse ja autentsuse tunde. Selline keskkond aitab külastajal tajuda näitust mitte ainult visuaalselt, vaid ka kehaliselt ja emotsionaalselt. Tekib tunne, nagu viibiks ajaloos, mitte lihtsalt ei vaataks seda kõrvalt.
Valgustus mängib näitustel samuti suurt rolli. Madal ja jahe valgus loob tõsise ja mõtliku atmosfääri. Seostame hämaramat ja kontrastsemat valgust sageli sügavama keskendumise ja introspektsiooniga. Samal ajal on teatud objektid ja pildid esile tõstetud heledama valgusega, mis suunab tähelepanu – külastaja pilk liigub just sinna, kuhu kuraator soovib.
Eriti huvitav on alumise korruse ruumilahendus. Keskel avatud ala, mille kohal paiknevad tänavanimed, loob ruumilise illusiooni. See on hea näide immersiivsest disainist – ruum ei esita infot ainult visuaalselt, vaid paneb inimese seda “kogema”. Aju töötleb selliseid keskkondi sarnaselt päris ruumidega, mistõttu võib tekkida tunne, nagu viibitakski tänaval.
Pingid avatud ruumis ei ole juhuslik detail. Need toetavad aeglustumist ja refleksiooni. Võimalus istuda pikendab külastaja viibimisaega ja süvendab kogemust. Istumine annab ajule võimaluse töödelda nähtut, siduda seda isiklike mälestuste ja mõtetega.
Kokkuvõttes on tegemist ruumiga, kus arhitektuur, valgus ja visuaalsed elemendid töötavad koos, et kujundada külastaja kogemust. See ei ole lihtsalt näitus, vaid terviklik keskkond, mis aktiveerib nii meeli kui ka mõtlemist. Selline lähenemine näitab, kuidas ruum ise võib olla sama tähendusrikas kui selles eksponeeritud teosed.
“Mitmekihiline Narva”
Jõuamegi oma rännaku kulminatsioonini, Narva linnuse viimase korruseni ehk näituseni “Mitmekihiline Narva”. Näituse juhatab sisse tekstilõik “Võitjate ajalugu”, mis loob külastajas ilmekalt ettekujutuse 20.sajandi algsest Narvast kui tööstuskeskusest, kuhu tuldi igast ilmakaarest ning kus kommunistlikud ideed olid soodsad levima. Tekst toob esile, et paljud narvalsed (eriti tehaste töölised) läksid nende ideedega innukalt kaasa ning seetõttu osutasid viha, terrorit ja meelehärmi Eesti riigi ja rahva vastu. Jutt lõppeb selgitusega, et Nõukogude perioodil värviti need kommunismi armastavat “kurjategijad” ja “eluheidikud” kangelasteks, luues ning kinnistades uued väärtused, mis sel ajal omaks võeti ning mis elavad osaliselt tänaseni.
Tabasin kohe, et tegu saab olema ümberjutustusega ning seda rahvuslikust perspektiivist. Külastajana, ma ei tunne ennast ise sisenemas käsitletavasse perioodi. Ma pigem tunnen, et seda lugu representeeritakse ohvri positsioonilt, kus vastandlikud ideoloogiad määratakse kuritegelikeks ning terroriseerivateks. Ma ei eita Nõukogude okupatsiooni katastroofset mõju eesti rahvale, kuid kas Narva töölised, kes unistasid parematest töötingimustest või üleüldse heldemast elust teadsid, et nende uskumused suurte inimkahjudeni viivad?
Seega oli teada, et näitus keskendub eelkõige isikutele ning et nende kaudu tuuakse Narva linnaelu just esile. Esimene ports isikuid olid need eelmainitud kommunismipooldajad ja riigireeturid. Tuuakse esile mitu erinevat eesti päritolu meesterahvast, kes, olles üles kasvanud Narvas, juhtusid pooldama bolševistlike ideid ning nende raames toime panema kuritegusid Eesti riigi vastu. Näiteks Kaarel Paas (1903-1971), kes töötas Kreenholmis, ühines 1920ndatel kommunistliku parteiga, “vihkas Eesti riiki ja unistas sotsialismist”, osales 1940. aasta riigipöördes ning seejärel korraldas süütute inimeste saatmist Siberisse. Sellised biograafiad toovad hästi esile Narva kui tööstuslinna omapärasust ideoloogiate massilise leviku ajastul, kuid esile on toodud ainult üks kiht. Kui eesmärgiks on mitmekihilisus, siis usun, et just sinna oleks sobinud mõni vastandlik lugu, olgu see siis mõnest patrioodist, kes ei läinud sotsialistlike ideedega kaasa. Samas mõistan, et nad ei olnud ju “võitjad.”
Tasakaaluks järgmine ports isikuid hulk Narvas elanud naisi. Mitmed sõjad (Vene-Jaapani sõda, I maailmasõda, Eesti Vabadussõda) viis mehed rindele ning linna jäid suurel hulgal naised. Siinkohal on esile toodud pigem rahvuslikult meelestatud isikud, kes esindasid Narvat mitmes valdkonnas, näiteks kultuuri-, spordi- või tööstusvaldkonnas. Ilmselgelt on siin tahetud külalistes esile tuua rohkem positiivselt meelestatud emotsioone. Konkreetse näitenajäi kõige eredamalt silma naine nimega Amalie-Elisabeth Kreisberg (1879-1906), kes töölisvanemana võitles paremate töötingimuste eest ning mille tõttu ka noores eas vahistatuna vanglas hukkus. Teksti järgi saab väita, et tegu on võrdväärse sotsialistlike ideede pooldajaga kui mõni isik esimesest portsust, kuid Amalie seisab justkui seda teist “positiivset/rahvuslikku” kihti esindavas rühmas. Ühesõnaga, siin hakkab teksti napisõnalisus näitusele haiget tegema. Puudu on sotsialistliku ideoloogia lahtimõtestamine. Mida see ideoloogia nendele inimestele sel ajal tähendas? Kui Amelie oleks arreteerimisest ja surmast pääsenud, ühinenud okupatsiooni ajal mõne valitsusasutusega, kas ta siis ka seisaks seal näitusel ning just selles kohas?
Kokkuvõte
Narva Muuseumi eesmärk, mis puudutab Nõukogude okupatsiooni (sh ka argielu), on rõhutada Eesti rahvuslikke kannatusi, kogemusi ning meie rahvuslikku ühtsust ja selle tähtsust. Näituse kuraator viitab, et 50-meetri kaugusel on riik, kes kasutab ajalugu kui relva, ja meie ei tohi sel rindel kaotada. Eesmärk näib olevat õigustatud. Sel hetkel leidsime ennast temaga nõustuvat, kuid paratamatult ei anna und mõte, et see lihtsalt ei saa nii must-valge olla. Narva on paratamatult haavatavas positsioonis, kuid õnneks ta teab seda. Eesmärk Narva elanike infomaailma proovilepanemisega on siinkohal üllas ja õige. Kuid kas sellised näitused seda eesmärki edukalt täidavad, eriti kui enamus Narva koole on lõpetanud igasuguse koostöö Narva Muuseumiga, see jääb hetkel küsimärgi alla.
Marek Busch, Annely Reitav, Roosmarii Semmel, William Stein, Helve-Krisdelle Vaik, Getter Väli