Tekst ja fotod: Luka Dzidzadze
24. oktoobril toimus Tartus Kogo galeriis Heikki Leisi fotoraamatu „Torm enne vaikust“ esitlus. Koos näituse kuraatori Stella Mõttusega rääkis fotograaf, kui palju ettevalmistust, kannatlikkust ja juhuslikkust on tema sürrealistlike fotode taga ning milliseid mõtteid need tööd edasi annavad.
Heikki Leisi fotosid vaadates ei pruugi esmapilgul arugi saada, mis pildil täpselt toimub. Vesi moonutab inimeste nägusid, kehad võtavad ebatavalisi vorme ning tuttavad piirjooned muutuvad peaaegu abstraktseks. Näituse kuraatori Stella Mõttuse sõnul on mõned külastajad isegi arvanud, et fotod on loodud tehisintellekti abil.
Tegelikult on nende piltide taga põhjalik ettevalmistus ja arvukad katsetused. Kogo galeriis toimunud kohtumisel näitas Leis ka videot võtteprotsessist, andes publikule võimaluse näha, kuidas fotod valmisid.
Kunstniku sõnul on vesi teda juba ammu paelunud. Talle meeldib ujuda ja kalastada ning fotograafias köitis teda võimalus kujutada inimest läbi vee, kasutades ära selle võimet muuta harjumuspäraseid vorme.
Vesi ja klaas ei ole Leisi töödes siiski pelgalt vahendid ebatavaliste kujutiste loomiseks. Nende kaudu käsitleb kunstnik inimeste eraldatust tänapäeva ühiskonnas. Tema hinnangul on näiliselt piirideta digimaailmas üha enam isoleeritust, polariseerumist ja individualismi.
„Algoritmid loovad ühesuguste arvamuste „akvaariume“ ehk kõlakambreid, kus igaüks ujub justkui eraldi oma läbipaistvas, kuid piiravas ruumis,“ selgitas Leis.
Kunstniku sõnul viitavad akvaariumisse suletud figuurid sellele, kuidas inimesed elavad üha enam oma nähtamatute seinte vahel. Need piirid võivad olla psühholoogilised, sotsiaalsed või tehnoloogilised. Klaasi taga toimuvad stseenid kujutavad hetki meie endi või lähedaste elust, mida me oma „akvaariumist“ ei pruugi kunagi märgata.
Fotoseeria üheks peamiseks võttepaigaks sai Saadjärv. Pildistamiseks kasutas Leis rasket akvaariumi, mille transportimisel ja paigaldamisel olid talle abiks sõbrad. Arvestada tuli veetemperatuuri, ilma ja sageli üsna lühikese ajaga, mil tingimused sobisid soovitud kaadri saamiseks. Talvel toimus osa pildistamistest ateljees.
Fotode loomisel oli eriti oluline valgus. Leis meenutas, kuidas ühel korral tahtis tema tütar vette minna ning just sel hetkel tuli välja päike, luues täpselt sellise valguse, mida fotograaf oli otsinud. Teinekord tuli aga pikalt oodata pilvi, vihma või udu.
Mõningaid efekte tekitas Leis ise, näiteks tilgutas vett või kasutas lainete tekitamiseks fööni. Kõike toimuvat polnud aga võimalik kontrollida. Vee liikumine, muutuv valgus ja isegi juhuslikult kaadrisse sattunud kala võisid lõpptulemust mõjutada.
Leisi sõnul oligi ettearvamatus üks loomeprotsessi huvitavamaid külgi.
„Loomulikult olid mul mingid ettekujutused sellest, mis vees võiks toimuda, aga lõpuni ei suutnud ma seda kunagi kontrollida. Juhusel oli väga suur osa. Iga pildistamiskorraga sain uusi kogemusi, kuidas sättida valgust ning mängida vee, modelli ja taustaga. See oligi üks suur katsetamine ja mäng, mis tegi kogu protsessi huvitavaks,“ räägis kunstnik.
Ebatavalistest visuaalsetest efektidest hoolimata jäi Leisi jaoks oluliseks inimene ise. Ta soovis pildistada erineva kehaehitusega inimesi. Eriti lihtne oli tema sõnul töötada nendega, kes tundsid end vees kindlalt ja oskasid oma keha hästi valitseda, näiteks tantsijatega.
Vesi on kesksel kohal ka Tallinna Fotografiskas avatud näitusel, kus on väljas 23 fotot ja video. Helikujunduse eesmärk on tekitada külastajas vee all viibimise tunne. Mõttuse sõnul tekkis näituse ettevalmistamisel kahtlusi, kas soovitud atmosfääri õnnestub edasi anda, kuid lõpptulemusega jäid näituse korraldajad rahule.
Mõttus ütles, et mõned näitusekülastajad on jaganud ka oma veega seotud kogemusi. Nende hulgas on olnud lugusid juhtumitest, kus inimene on napilt uppumisest pääsenud ning hakanud pärast seda vett kartma.
Leis on märganud, et külastajad kogevad näitust väga erinevalt. Mõned jalutavad saalist kiiresti läbi ega pööra erilist tähelepanu detailidele, helile või näituse kontseptsioonile. Teised jäävad mõnda fotot pikemalt vaatama, loevad saatetekste ning pöörduvad seejärel juba nähtud piltide juurde tagasi.
„Pigem soovitaksin seal korraks maha istuda ja lasta helil, videol ning piltidel mõjuda. Nii võib tekkida tunne, nagu oleksid ise vee all ja liiguksid vooluga kaasa. Loodan, et kui vaataja võtab korraks aja maha, leiab ta üles oma punctum’i*,“ ütles Leis.
Näitus „Torm enne vaikust“ jääb Fotografiskas avatuks 7. märtsini 2027. Samanimelisse fotoraamatusse on koondatud viimase nelja aasta jooksul valminud tööd ning raamatu tekstide autor on eesti kirjanik Jan Kaus.
*Prantsuse filosoof Roland Barthes kasutas mõistet punctum foto sellise detaili kohta, mis vaatajat isiklikult puudutab ning võib temas esile kutsuda tundeid või mälestusi.
