Jõulude eel, kingituste tegemise perioodil, on sobiv hetk võtta teemaks eestlaste võlad ja maksekohustused.
Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja andmetel oli meil eelmise aasta lõpus üle 100 000 makseraskustes inimese ning number on pigem kasvutrendis.
See viitab suhteliselt tõsisele probleemile ühiskonnas, mille lahendamiseks on vaja nii individuaalseid kui ka süsteemseid muutusi.
Raskusteni viib mõtlematus
Üldjuhul on makseraskuste tekkimise põhjuseks finantskirjaoskuse madal tase. Isegi, kui on teadmised, siis tehakse otsuseid soovidest lähtuvalt. Nii elatakse pigem hetkes ja sageli üle jõu (sh võetakse liiga suuri laenukohustusi), rahaasju ei planeerita, puudub pikem vaade. Õigeaegselt võivad tasumata jääda trahvid või arved, mis lõpuks võlakeerisesse viivad, ka langetakse viimasel ajal palju pettuse või kelmuse ohvriks.
Mõtlematuid otsuseid soodustavad ostureklaamid ja kampaaniad – “osta kohe-maksa hiljem” pakkumised, mis on eriti levinud aasta lõpus ja mida kauplused aktiivselt kasutavad. Ka selline järelmaksuga ost võib viia üle jõu käivate kohustuste tekkimiseni. Väiksed kuumaksed tunduvad petlikult inimesele jõukohasemad, kui suurema summa kokku kogumine ja seetõttu hinnataksegi sageli oma võimalusi üle. Näiteks, ostes jõulukinke järelmaksu või väikelaenuga, lükatakse maksekohustused uude aastasse, uskudes oma võimesse neid järgmisel aastal tasuda, ent uue aasta saabudes jääb finantsvõimekus siiski seniseks.
Nagu selgub, ei ole võlad alati seotud mõtlematu laenamisega. Erinevate põhjuste ühine nimetaja on vajadus teadlikkuse tõstmise ja isikliku vastutustunde suurendamise järele. Rahaasjus kujundame oma saatuse suuresti ise – peame ise juhtima oma raha, mitte vastupidi.
Teadlikkus ja omavastutus
Kui kvaliteetne ja efektiivne täna kättesaadav rahatarkus on? Finantskirjaoskuse parandamisel seisneb põhiküsimus selles, kuidas tõsta teadlikkust selliselt, et inimesel tekiks otsuste langetamisel ka analüüsivõime ja vastutus.
Näiteks kehtib järelmaksuga asjade soetamisel enamasti reegel: kui järelmaksu kuumaksed on jõukohased, on tegelikult täiesti jõukohane ka vajaliku summa kokku kogumine enne ostu sooritamist. Järelmaksuga ostes usutakse oma töö ja palga püsivusse, ent reeglina ei mõelda, et rahaline võimekus võib muutuda. Iga järelmaks on sisuliselt võlg ning see on võlgniku enda vastutus, selle eest ei saa vastutada müüja ega võlgu andja.
Riiklikud abinõud: abi tagantjärgi vs ennetus
Nö tagantjärgi abina on Eestis kättesaadav võlanõustamise teenus. Nõustaja juurde satutakse paraku sageli alles siis, kui olukord on juba kriitiline ja võlakeerisest väljumine äärmiselt keeruline. Abi küsijaid on seni vähe – Sotsiaalministeeriumi andmetel sai möödunud aastal kohalike omavalitsuste kaudu nõustamisteenust veidi alla 3% võlgnikest. Selle taga võib olla vähene informeeritus, teenuse ebaühtlane kättesaadavus, ent ka häbitunne. Tunnistada, et ollakse oma rahaasjadega hädas või üle võimete laenu võtnud, ei ole lihtne.
Ülelaenamise probleemi lahendamisse võib pöörde tuua kauaoodatud positiivne krediidiregister, mis on hetkel menetluses ja peaks tööle hakkama 2028. aastast. Register annab nii laenu andjatele kui ka laenu taotlejatele endile parema ülevaate juba olemasolevatest kohustustest ning aitab vältida uusi üle jõu käivaid kohustusi.
Loomulikult ei ole ükski register ega regulatsioon võluvits, mis hoobilt probleemi lahendab. Ühest küljest on laenamine protsess, milles krediidiandja peab kinni pidama vastutustundliku laenuandmise põhimõtetest. Teisalt jääb põhiteguriks siiski inimene ise. Laenu võtja peab aru saama ja läbi mõtlema kaasnevad riskid. Ehkki laen on vormistatud kahepoolse otsusena, jääb laenamine siiski alati laenaja enda võetud kohustuseks. Iga laen on võlg, mis tuleb tasuda.
Vajalikud sammud:
- Ühiskondlik mõttemuutus. Tarbimisühiskond tähendab, et kaupu tarbitakse üle tegelike vajaduste ning domineerib mõttemall, et eluks ja õnnetundeks on vaja rohkelt asju omada.
Ühiskonnas tervikuna peaks rohkem rõhutama vastutustundlikku tarbimist ja säästmist kui väärtusi. Jõulude eel on hea sellega algust teha, leppides näiteks kokku jõulukinkide sümboolse väärtuse või otsustades asjade kinkimise asemel veeta lihtsalt koos aega. Ja mis puutub asjade omamisse, siis naabrist vähem on parem. - Finantshariduse edendamine. Teadlikkuse tõstmine rahaasjade haldamise ja laenamise riskide osas. Eesmärk on ennetada olukordi, kus inimesed võtavad üle jõu käivaid kohustusi. Teadlikkust saab tõsta ka näiteks töökollektiivides, tellides erinevaid rahatarkuse loenguid või korraldades teavituskampaaniaid.
- Ligipääs võlanõustamisele. Võlanõustajate teenuste kättesaadavust tuleks parandada ning abi otsimist normaliseerida. Rahaasjadest ja raskustest kas pereringis või sõprade vahel avatult rääkimine ning vajadusel abi otsimine peaks olema normaalsus, mitte tabu. Tasuta võlanõustamise teenust saab taotleda kohaliku omavalitsuse või Töötukassa kaudu.
- Poliitilised meetmed. Erinevate registrite ja valdkonna regulatsioonide efektiivne rakendamine. Samuti on oluline tõkestada pettuste levikut ja kaitsta haavatavaid tarbijaid.
Marge Aasalaid
Rahandusministeeriumi rahatarkuse koordinaator
Foto: Alipi Borin