Nägin sellist stseeni. Kaks naist vestlevad elavalt, kuid kumbki räägib oma emakeeles (üks vene, teine eesti keeles). Ja oleks see siis olnud vaid lühirepliikide vahetus… Vastupidi, toimus üsna pikk ja põhjalik vestlus! Keel ei ole ainult sõnavara, grammatika ja stilistika, vaid ka meeleolu edastamine. Paraku on viimasel ajal paljud inimesed selle elementaarse tõe kuidagi unustanud või ignoreerivad seda täielikult. Mõnikord jõuab see lausa absurdini. Sõda saab ja on vaja hukka mõista, hädalistele kaasa tunda, kuid palun seletage mulle, kuidas saab vene keele kasutamisest keeldumine ükskõik millise ameti või transpordiosakonna poolt aidata Eestisse saabunud Ukraina põgenikke? Kui järgida seda „loogikat“, siis tuleks välistada suhtlemine ka saksa keeles, sest seda rääkisid Hitler ja tema käsilased.
Rahvusküsimus, sealhulgas muidugi ka rahvuskeel, pole kunagi olnud lihtne küsimus. Rahvuskeele eiramine on selge lugupidamatus elukohamaa vastu, kuid austust tõendab mitte ainult ja mitte niivõrd keeleoskuse tase. Võime rääkida erinevaid keeli, aga kui teie silmad kiirgavad headust, siis kindlasti mõistame üksteist. On halb, kui seda headust napib. Mõne aasta eest leidis Kohtla-Järve haiglas aset skandaalne juhtum, kui arst, kes oli pahane, et poiss ei osanud eesti keelt, viskas patsiendi Eesti passi prügikasti!
Keegi on andnud pahameelele ja vihale väga huvitava määratluse: „Inimese peale solvumine ja vihastamine on nagu ise mürgi võtmine, oodates samas vastase surma“. Mäletan üht 40 aasta vanust sündmust. Partei linnakomitees oli algamas linnaehituse teemaline arutelu. Kaks eestlasest töödejuhatajat vestlevad omavahel eesti keeles. Järsku tegi end rahvusvaheliseks nimetanud kommunistliku partei linnakomitee esimene sekretär neile kahele töödejuhatajale märkuse: „Seltsimehed, palun kasutage normaalset keelt!“ Kujutan hästi ette, mis toimus sel hetkel nende inimeste hinges, kelle emakeelt ei peetud „normaalseks“! Niisiis, kas see arst, kes viskas Eesti kodaniku passi prügikasti, maksis kätte linnakomitee sekretäri solvangu eest?
Ükski mõistlik inimene ei vaidlusta oma elukohamaa keele õppimise vajadust. Õpetamine on samuti puhas kunst, mis nõuab loomingulist lähenemist, sest üks asi on keelt osata ja hoopis teine asi selle oskuse üleandmine teistele. Ja oskusele lisaksin veel tahte. Toon sellise näite. Kord kohtasin meest, kes tuli Venemaalt ja oli Eestis viibinud kaks ja pool aastat. Selle lühikese aja jooksul tutvus ta (ma ei oska hinnata oskuse astet) nelja võõrkeelega ja üritas muidugi õppida ka eesti keelt, aga kukkus eksamil kaks korda läbi! Mõnel inimesel on raske õppida teist keelt, kuid see juhtum oli eriline. Ma kinnitan teile, et portugali keel ei ole eesti keelest lihtsam, kuid poiss suutis selle nii hästi omandada, et nüüd õpetab Portugalis välismaalastele portugali keelt.
Olen üle kolmekümne aasta tõlkinud eestikeelseid tekste (sh luulet) vene keelde, aga kui minult küsitakse eesti keele oskuse taseme kohta, vastan pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt: „Tundub, et pole juhus, et olen sündinud koera aastal, sest seoses eesti keelega olen täpselt nagu koer, kes paljuski mõistab inimest, kuid ei oska inimkeeles vastata.“ Tunnistan, et mul pole vist lihtsalt vedanud, kuid keelekursused pole minu rääkimisoskust kuigi palju parandanud. Üks põhjus on ilmselt see, et ma ei oska oma mõtteid eesti keeles nii täpselt väljendada kui vene keeles ja minul kui inimesel, kes peab Eestit oma koduks, on lihtsalt häbi valesti rääkida. Ma muutun julgeks alles siis, kui näen oma vestluskaaslase silmis headuse sära. Muide, see häbelikkuse kompleks kaob, kui ma, viibides nendes riikides, räägin poola või serbohorvaadi keelt. Jah, aga ma olen seal külaline ja mulle antakse andeks isegi rängad vead lihtsalt sellepärast, et üritan rääkida selle maa keelt.
On olemas inimesi, kelle jaoks on ainult kahte tüüpi arvamusi – oma arvamus ja vale arvamus. Õnneks ei kuulu ma nende hulka. Niisiis, rääkides loomingulisest lähenemisest keeleõppele, tõstaksin eriti esile õppekava „Räägi minuga“, mille algatajad ja eestvedajad on Einar Kraut ja Natalia Kitam. Just see rahvustevaheline duett muudab teadmiste omandamise mitte ainult kasulikuks, vaid ka elavaks ja põnevaks, tuginedes tõeliselt sõbralikule dialoogile. Einar on oma emakeele peen asjatundja ja Natalia tunneb piltlikult öeldes kõiki lõkse, millega eesti keelt õppiv venekeelne inimene kokku puutub. See õpetamisduo tutvustab ka grammatikat, õigekirja ja fraseoloogiat, kuid ei ründa nõudmisega „Sa pead!“, vaid vestleb õpilastega sõbralikult. Lõpuks on ju keeleõpe integratsiooniprotsessi osa ja selle protsessi põhiolemus on dialoog.
Tahan lõpetada Fred Jussi sõnadega, kes nimetab end tagasihoidlikult loodusfotograafiks, kuid tegelikult on ta tõeline filosoof ja luuletaja, kuigi kirjutab ainult proosat. „Pole tähtis, kus keegi ilmale tuleb. Olulisem on see, kus temast saab inimene ja seal räägib ka vaikus emakeeles.“ Mis keeles räägib teie vaikus, kallis lugeja?
Nikolai Pavlenko,
kirjanik, tõlkija, koduloolane
Foto: arhiiv