Detailid, mis räägivad lugusid: miniatuurikunstnik Ebrahimi looming
Saabun ühel sombusel, hallil jõulukuu pärastlõunal Haage küla garaažide vahele. Esmapilgul tundub, et siin ootab ees mõni valgust kartev sündmus või juhtum, mida kajastama tulen. Tegelikult tervitab mind ühe boksi juures rõõmsalt päikselise naeratusega üheksa aastat tagasi Iraanist Tartusse kolinud kunstnik Ebrahim Bakhshayesh. Ta armastab oma kodulinna nii palju, et hakkas sellest miniatuure valmistama. Tema töökoda asubki ühes Haage garaažis.
Miniatuuride tegemise juurde sattus Ebrahim Bakhshayesh täiesti kogemata. “Mul on üks hea sõber, keskkooliaegadest. Ta tegeles sellega Iraanis enne seda, kui me Eestisse kolisime. Ma käisin tal päris tihti külas ja mul tekkis huvi. Ühel päeval küsisin, kas võiksin proovida. Ja mäletan, et nad müüsid maha esimese miniatuuri, mille prooviks tegin. See oli hea algus. Tundus, et tuleb hästi välja. Alustasingi, see oli üks Iraani kuulus ehitis, mille miniatuurse vormi lõin,” rääkis mees. Eestisse, Tartusse, sattus ta naise töö tõttu, kes asus tööle Maaülikoolis. Tema hakkas tegema koostööd erinevate Eesti muuseumidega, luues tellimustöödena miniatuure. Nüüdseks on tal omaalgatuslikult Tartust valminud mõningad miniatuurid. Esimesena valmis tema Tartu lemmikkohvikust Barlovast kaks aastat tagasi identne miniatuur. Seejärel võttis ta ette “Ümarlaua” baari, mis praeguseks on juba suletud, kuid selle koha ainulaadsus ja omapärane identiteet tekitas temas huvi ning pildi järgi valmistas ta detailse täpsusega mini “Ümarlaua” fassaadi. Kuna ukse kõrval olev silt oli mõnest kohast natuke kulunud, kajastas ta seda ka miniatuuris. Ebrahimi täpsus on erakordselt muljetavaldav.
Järgnevalt valmisid miniatuurid Tartu Pisa tornist ehk kunstimuuseumi hoonest ja HAKI galeriist. Kui üldiselt on miniatuurid tal oma töökojas hoiul ning avalikkusele mitte nähtavad, siis HAKI galerii miniatuuri saavad kõik huvilised uudistada Aparaaditehases kohapeal. Viimane Tartust valminud miniatuur on kohvikust “Karlova kohv.” Saladuskatte all ütles Ebrahim, et tal on järgmisel aastal plaanis ka näitus korraldada, kuid näituse koht ja aeg pole veel päris kindlad, seetõttu sellest ta rohkem ei rääkinud. Küll aga loodab ta näituse jaoks veel miniatuure valmis teha, mõtteid on. Mainisin, et näitusel ei peagi ju miniatuure palju olema, olulisem on nende valmimiseks pühendatud aeg ja juurde käiv lugu, miks ta just need kohad on valinud. Siiski jääb Ebrahim endale kindlaks ning hetkel veel avalikkusele oma meistriteoseid ei näita.
Ebrahimi sotsiaalmeedia kontodel, kõige rohkem TikTokis, on jälgijaid ka Tallinnast, kes tundsid elavat huvi selle vastu, millal mõnest Tallinna hoonest miniatuur võiks valmida. Äsja valmiski miniatuur legendaarsest Karu baarist. Mul oli au seda miniatuuri esimesena uudistada, kuigi viimane lihv on veel andmisel. Ebrahim pajatab rõõmsalt, kuidas ta käis Tallinna vanalinnas päevi ringi ning vaatas maju ning püüdis leida üles need, mis teda moel või teisel kõnetaksid oma erilise fassaadiga. Nii valmiski esimesena Karu baari miniatuur. Tal on veel Tallinna hooneid mõttes, kuid las need jääda veel saladuseks. Kõik tema miniatuurid on hooned, mis on loodud kestma. Isegi kui neis enam elu pole, siis meie mälestustes ja meenutustes on need hooned igaveseks talletunud.
Ühe miniatuuri valmimiseks kulub meistrimehel keskmiselt kolm nädalat. Ta kasutab peamiselt puitu, värve, aga ka 3D-printerit. Tema väike töökoda Haage garaažis on soe ja hubane. Jõuame kunstijuttude vahele rääkida ka eluolust Eestis. Talle siin meeldib, eestlased on tema arvates sõbralikud ja mitte külm rahvas. Ebrahimile meeldivad Eesti loodus ja jaanipäevad. Iraanlasest abikaasa Atefeh satub samuti aeg-ajalt töökotta, tema valmistab siin puhtast loodusest erinevaid ehteid. Ebrahim kutsub teda hellitavalt Atiks.
Ebrahim ütleb, et ta on õnnelik, sest saab tegeleda just sellega, mis talle meeldib ja rõõmu pakub. Tartu meeldib talle rohkem kui Tallinn, sest siin on kõik kodusem ja turvalisem. Iraanis elas ta meie mõistes metropolis, kus töölt koju jõudmiseks tuli sõita tunde. Siin on kõik vajalik aga paarikümne minuti autosõidu kaugusel.
Sageli mõtleme, mis on see üks samm, mis õnnest veel puudu jääb. Ebrahim on selle sammu enda jaoks leidnud. On ju tore. Jõudu talle ja jääme näitust ootama!
Siim Karnö
Foto: Siim Karnö
