Kohtumine Sashamiga. Vestlus Aleksandra Miljakinaga


Elad Tartus alates 2013. aastast. 2020. aastal kaitsesid doktoriväitekirja. Sul on abikaasa. Oled Tartu Ülikooli semiootikateadur. See on minu kõrvaltvaade. Kas Eestisse tulnud Saša erineb tänasest Sašast? Mida sa oled kaotanud? Mida oled omandanud?

Põhierinevus seisneb selles, et Moskvas on tohutu konkurents. Tundsin kogu aeg, et olen teistest halvem. Teaduse või kunsti vallas olid kõik mind ümbritsevad inimesed üliandekad. Ma isegi ei pidanud ennast mingiks huvitavaks, silmapaistvaks inimeseks. Eestisse tulles tundsin end millegipärast kohe mugavamalt, siin oli kuidagi kergem areneda, oli rohkem ressursse ja vabadust. Siin on olemas kõik võimalused, et kasvada ja saada pingutuste eest tasu. Sain juurde enesekindlust, kadus pidev usaldamatus maailma vastu. Olen märganud, et äsja Venemaalt saabunud inimesed on kõik veidi hirmul, nt kardavad minna politseisse või kuhugi mujale, sest nad ei usalda teisi inimesi. Ka mina olin alguses selline. Nüüd juba hoopis teistsugune.

Mis annab sulle enesekindlust?

Lihtsalt omandatud kogemus. Ja ka see, et kui leiad end teiste inimestega korduvalt suhtlusraskustes, siis näed, et sellest ei juhtu peaaegu midagi halba.

Nii et enesekindlus on vigadest õpitud kogemus?

See ei ole päris vigadest õpitud kogemus, ma ei ole ju vigu teinud. Lihtsalt mõistsin, et keskkond, kus ma Venemaal kasvasin, ei ole sama mis siin. Ja need ellujäämisharjumused pole siin vajalikud.

Tulid esimest korda Tartusse üliõpilaste filoloogiakonverentsile 2012. aastal. Millest rääkis sinu ettekanne?

Ettekanne puudutas Mandelštami luuletuste ajakirjanduslikku kajastamist. Ettekanne põhines minu diplomitööl. Sealjuures õppisin Moskvas äripoliitilise ajakirjanduse osakonnas. Meil olid demokraatlikud õppejõud, nad lubasid valida mistahes teema. Selle ettekande jaoks veetsin palju aega Lenini raamatukogus. Mitte peahoones, vaid Himkis, kus hoitakse vanu ajalehti. Oli imeline istuda metsas ja samas uurida neid tolmuseid ajalehti.

Mis sind nende lugemisel üllatas?

Mind hämmastas, et need olid üksteisega nii sarnased, eriti Vene sõjaaegsed ajalehed. Teatud erikeel. Kõik need epiteedid kapitalistide ja imperialistide kohta. Mõned artiklid tunduvad nüüd olevat kaasaegsed.

Kas mäletad oma esmamuljet üliõpilaste Tartust?

Jah, mäletan seda väga hästi. Jõudsime jaama ja läksime siis kesklinna. Nägin jalgrattal meest, kes sarnanes väga J. M. Lotmanile. Mõtlesin: „Kuidas on see võimalik, Lotman on ju surnud.“ Mulle aga räägitakse: „See on Lotman, Mihhail Jurjevitš.“ Siis läksime restorani, valisin ärilõuna. Esimene roog, mida ma Eesti Vabariigi territooriumil sõin, oli mulgipuder, kuigi ma isegi ei teadnud, mis see on. Nii palju ahiküttega puitmaju. Siis istusime kõigi osalejatega koos Herne tänava hostelis, konverentsil oli väga südamlik õhkkond. Ostsime sõbraga Wernerist kooke ja sõime neid otse tagumistel pinkidel.

2014. aastal astusid magistriõppesse ja pärast lõpetamist semiootikaosakonna doktoriõppesse. Miks sa tahtsid tagasi tulla ja jätkata õpinguid Tartus?

2012. aasta konverentsil kohtasin Mašat, kes on nüüd minu abikaasa. Siis hakkasime üsna tihedalt suhtlema internetis ja sobisime omavahel kokku. Mõistsin, et peame oma moodustuva pere kuidagi ühendama. Korraldasin endale üliõpilasvahetuse. Sel ajal õppisin juba majanduskõrgkoolis filoloogia magistrantuuris. Tulin Tartusse vahetusüliõpilasena 2013. aastal ja 2014. aastal astusin semiootikasse.

Kui aus olla, siis asi polnud selles, et mul võttis valimine kaua aega ja ka mitte selles, et ma teadsin, mis see semiootika üldse on. Paar nädalat enne sisseastumist istusime kohvikus ja ma küsisin Artem Šeljalt mis asi on biosemiootika. Ta seletas mulle midagi. Mõtlesin: „Olgu, enam-vähem arusaadav.“ Enne seda olin käinud ka Lotmani seminaril, kus esines Peeter Torop. Mulle avaldas suurt muljet tema ettekanne Anna Karenina transmeedia tõlgetest. Sel ajal hakkasin juba huvituma kirjandusvaldkonna digitaaltehnoloogiatest, püüdsin Moskvas teha isegi ettekandeid, kuid sellel ei olnud erilist mõju. Ja ma mõistsin, et ilmselt ei saa ma seda teha Moskvas. Võtsin ühendust Peeter Toropiga, kirjutasin projekti ja astusin sisse ning hakkasin õppima.

Viimased paar kuud oled koos Silvi Saluperega intervjueerinud alates 1964. aastast Käärikul peetud Tartu-Moskva suvekoolides osalejaid. Semiootikakoolkond ja J. M. Lotman kujundasid samuti Tartu ideed. Ülikoolilinn, millest oled kuulnud ja lugenud, ning Tartu, kus elad ja töötad praegu  mil määral need kaks linna üksteisest erinevad? Mida sa oled sellest ajastust tänaseks leidnud ja mis on jäänud leidmata?

Mulle näib, et põhiasjad on säilinud, eriti linna atmosfääri mõttes. Tudengite ja akadeemiliste töötajate suure hulga tõttu levib siin omamoodi vaba mõtte vaim, seda on ikka veel tunda, isegi võrreldes ülejäänud Eestiga õitseb siin mõnes valdkonnas vabam mõtteviis.

Räägiti kogu aeg, nii nendes intervjuudes kui ka teistes lugudes, et Tartu-Moskva koolkond ja Lotmanit ümbritsenud üliõpilased tajusid end väga kokkukuuluva ringina, peaaegu perekonnana. Ja see kõik tundus väga hea ja kodusena. Arvan siiski, et tänapäeva akadeemilises maailmas oleks see ilmselt juba selliste kokkusaamiste korraldamine, lemmikute valimine, rääkimine keeles, mis on tavalistele inimestele arusaamatu. Intervjuusid lugedes tundsin aga omamoodi uhkust, et olen selle kõigega seotud. Ja muidugi imelised inimesed. Oli lihtsalt kahju, kui paljud inimesed pidid ületama takistusi lihtsalt selleks, et teha oma tööd. Näiteks soovis Kääriku suvekoolides osaleja M. B. Meilah uurida ja avaldada Oberiu kirjandustekste. 1983. aastal ta arreteeriti ja määrati mitu aastat vangilaagrit nõukogudevastase kirjanduse levitamise eest. Mul on väga vedanud, et saan lihtsalt tegeleda oma asjadega.

Sa kasvasid üles Moskvas. Kui teravalt tunneb su psüühika endiselt vajadust suurlinna rütmi ja valguse järele? Mida sa igatsed?

Olen sündinud Moskvas, kuid kasvasin üles Moskva oblastis, Noginskis, mis on umbes Tartu suurune linn, aga seal pole absoluutselt mitte midagi. Veetsin oma üliõpilasaastad Moskvas. Tartus jääb mul puudu mitmekesisusest, nt kui sisened metroovagunisse ja näed, et kõik inimesed on seal erineva etnilise kuuluvusega. Ja veel üks asi. Rahva suure tiheduse tõttu luuakse seal rohkem seltse, tehakse algatusi, on palju igasuguseid projekte, erinevaid asutusi, huviklubisid. Siiski olen nüüd Eestis leidnud kogukonnad, mida vajan.

Millised?

Kaks aastat tagasi avati Peemoti Keskus, LGBT keskus „Behemoth“, kus töötan vabatahtlikuna ning tegevuste, ürituste ja igapäevaülesannete koordinaatorina. Olen mitme filosoofilis-poliitilise ringi liige, kus me koguneme ja arutame erinevaid sotsiaalseid probleeme, näiteks solidaarsust, s.o kuidas ehitada ühiskonda, mis ei ole nii polariseerunud, kuidas suhelda inimestega ja kas on vaja suhelda vastanduvate vaadetega inimestega.

Kui kaua sul Tartuga kohanemine aega võttis? Mis sind aitas?

Mul vedas, et õppisin rahvusvahelises inglise keelses rühmas. See tähendab, et olin inimeste seas, kes olid sarnases olukorras. Ja muidugi on eesti keele kursused ülikoolis väga head. Sellega seoses tunnen end pidevalt privilegeerituna, sest erinevalt inimestest, kes pidid õppima koolis ja sageli vene keelt kõnelevate õpetajate juures, olid meie õpingud ülikoolis väga intensiivsed ja kvaliteetsed. Kui mulle nüüd öeldakse: „Saša, sul on väga hea eesti keel, mitte nagu meie kohalikel venelastel“, on mul lihtsalt alati väga kahju nendest inimestest, kellel seda luksust polnud.

Millal te Mašaga Eestisse otsustasite jääda?

See oli pragmaatiline valik. Mingil hetkel kaalusime võimalust elada Moskvas. Sest seal olid kõik sõbrad, ülikoolid… Aga Moskvas on elu lihtsalt superkallis. Mõistsime samuti, et Tartu elustiil sobib meile paremini. Lisaks võttis Venemaa 2013. aastal vastu esimese, endise leebema LGBT propagandaseaduse. Seetõttu on hea, et otsustasime kohe siia jääda.

Abiellusite Mašaga Taanis. Teiega tutvumine ja suhtlemine lahendas kõik minu LGBT-ga seotud küsimused (ma ei mõtle sellele, huvitavam on inimesega rääkida). Kuidas te end Tartus ja Eestis tunnete?

Pärast Venemaad oli Tartu meie jaoks väga suur hüpe. Heas mõttes enda ja maailma tunnetamises. Ametlikult mõõdetakse avalikkuse sallivust LGBT-inimeste suhtes tavaliselt selle järgi, kui mugav on avalikult kallistada ja suudelda. Aga ma arvan, et Eesti on riik, kus inimesed seda kainena põhimõtteliselt ei tee, olgu nad kes tahes.

11 aastat õpinguid ja elu Tartus. Kas tunned end Eesti venelasena? Kes sa siin oled?

Ma ei ole „Eesti venelase“, eriti „eestimaalase“ mõiste suur pooldaja, kui seda kasutavad inimeste eristamiseks mitte selle identiteedi kandjad ise, vaid põhirahvuse esindajad. Eesti rahvuse mõistet tõlgendatakse väga etnotsentriliselt. Eesti sõbrad on mulle öelnud, et eestlaseks saada on põhimõtteliselt võimatu. Kui oled sündinud eestikeelsete inimeste, geneetiliste eestlaste perekonda, siis oled eestlane, teisiti ei saa. Ma ei ole rahvusluse ja rahvusriikide suur pooldaja. Meenutagem aga, kuidas kujunes näiteks Prantsusmaal rahvusriigi idee. Elavad paljud inimesed, räägivad erinevaid dialekte või isegi keeli, näevad välja erinevad, kuid lõppkokkuvõttes on nad kõik prantslased ja lähevad sõtta, kui on vaja kaitsta oma kodumaad. See rahvuse kontseptsioon on mulle lähedasem kui etnotsentriline. Ja seetõttu, kui ma sain Eesti kodakondsuse, läksin ja muutsin oma rahvuse eestlaseks. Sest ma usun, et minu eesmärk on laiendada eestlase mõistet nii palju kui võimalik, et see hõlmaks ka mind.

Siis ei saa jätta küsimata sinu kultuurilise identiteedi kohta?

Pidasin end alati rahvuseta kosmopoliidiks. Kui 2022. aastal algas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, hakkasid mõned Venemaa inimesed oma rahvust salgama ning otsima turvalisemaid varuidentiteete. Ja teised, nagu mina, vastupidi, hakkasid mõtlema, mis on nende jaoks väärtuslik selles, et nad on Venemaa venelased. Kuigi ka mina otsisin varuidentiteeti. Geenide alusel olen vähemalt 30 protsenti ukrainlane. On ka soome-ugri, udmurdi ja mordva juured. Ja identiteet on järmine: kui sisened meie kööki, on see kõik täis riputatud erinevaid asju. Puudub ainul karmoška ja karu.

Mida tähendab sulle vene kultuur praegu?

Ma ei luba kellelgi vene kultuuri hävitada. On selge, et on olemas väga problemaatilised aspektid ning paljud vene klassika peamiste autorite tekstid arendavad kolonialismi ja ksenofoobia ideid. Minu jaoks on vene kultuuris kõige väärtuslikum lugu vastupanust, võimest suure surve all ellu jääda.

Mil määral oled omale avastanud eesti kultuuri?

Selles on mind kõige rohkem aidanud meie ekraaniharidusprojekt. Töötasime Rainer Sarneti filmiga „November“, mis põhineb Andrus Kivirähki romaanil. See oli oluline kokkupuutehetk ka oma soome-ugri juurtega. Tahtsime teha kaardi, mis selgitaks Eesti mütoloogia aspekte nii õpilastele, eelkõige vene koolide õpilastele, kui ka inglise keelt kõnelevatele lugejatele. Ja nende väikeste seletuste kirjutamiseks vaimudest ja libahuntidest lugesin palju materjale veebilehelt folklore.ee, leidsin analoogiaid. Näiteks on Mordva mütoloogias ka oma kratt – kuigorož.

Septembris avasid näituse „Tabamatu Tartu“. Sinu kollektsioonis on juba üle 350 Tartu maja joonise. Joon kõverdub ja maja ärkab ellu, teadaolev murdub ja avaneb tundmatuna. Miks oled huvitatud majade joonistamisest?

Ma ei oska eriti midagi peale majade joonistada. Ja majad, olenemata sellest, kuidas neid joonistada, tulevad välja üsna ilusate ja armsatena. See on lihtne vastus. Ja keerulisem vastus on see, et kui tulin Tartusse, tahtsin kuidagi kontakteeruda ümbritseva ruumi ja inimestega. Alguses otsisin lihtsalt kohti, mis tundusid mulle millegipoolest tuttavad, midagi neis tundus mulle omane. Pole ime, et minu joonistused sattusid Facebooki rühma Nostalgiline Tartu. Olin sellest olukorrast lummatud: ükskõik milline on praegune kontekst, meid kõiki ühendab ühine minevik lihtsalt sellepärast, et oleme harjunud sellise arhitektuuri keskel elama. Kõige rohkem meeldivad mulle puitarhitektuuriga piirkonnad, näiteks vanad poed või tehased. Mulle meeldib kõik, mis ei ole renoveeritud ega mingi ruudukujuline. Kasvasin üles linnas, kus äärelinnas asusid puidust eramud. Lastena käisime mõnikord jalutamas seal, kus inimestel olid kitsed, kuked… Ja Tartu puitmajad, kus kohtusin samuti kukega, meenutavad mulle mõningaid igaveseks kaotatud elu osi – lapsepõlve mitmes linnas, kus olid kanadega majad.

Naeratavad, murtud majad. Kuidas jõudsid oma tehnikani?

Minu esimesed linnajoonistused olid Tartu kunstniku Kristel Sergo olevuse kunsti absoluutne imitatsioon. Realistlikumad visandid, lihtsalt jooned. Aga siis tundsin, et pean kuidagi leidma oma stiili. Ja mingil hetkel, enam-vähem juhuslikult mõistsin, et kui joonistada kõik kõveralt ja viltu, saab elavama ja rõõmsama tulemuse.

Sinu Tartu annab mulle kerge lõbutunde või oma hinge vabadusetunde. Milliste sõnadega kirjeldaksid Sashami stiili ja vaadet Tartule?

On olemas väljend Tartu vaim. Püüan tabada seda Tartu vaimu, mõista immateriaalsete asjade hinge. Kui kasutada kunstikriitika terminit, on see naiivstiil. Mulle on oluline ka dokumenteerimise ja alalhoiu aspekt. Mitte ainult joonistamine, see on ka kultuuripärandi hoidmine kunsti vormis, sest hulk neid maju on juba lammutatud.

Kes märkas sinu joonistusi?

Minu esimene sisenemine avalikku sfääri toimus Postimehe artikliga. Oli 2017/2018 aastavahetus. Suurepärane ajakirjanik, kultuuriosakonna toimetaja Raimu Hanson kirjutas artikli minu esimesest vanade poodide teemalisest kalendrist (mind aitasid Maša ja mu õde Lisa, kes tegeles kalligraafiaga).

2024. aastal on Tartu Euroopa kultuuripealinn. Kas sinu ootused vastavad sellele, mida oled näinud enda ümber nende kuude jooksul?

Ma ei teadnud üldse, mida oodata. Mul on hea meel, et see hiiglaslik programm andis väikestele algatustele võimalused ja raha lahedate asjade tegemiseks. Meie kolleegid sõbralikust organisatsioonist „Siinpool sood“ tegelevad drag-etendustega. Tegemist on teatrižanriga, mis põhineb soorollide kujutamise hüperboliseerimisel. Need kutid kogusid kokku selles valdkonnas töötavad Tartu kunstnikud ja tegid etenduse, mida näidati Tartus ja Viljandis. See oli sensatsioon. Olin ühel etendusel, kõik kohad olid täis. Olen selliste asjade eest väga tänulik.

Olin ise kaasatud illustraatorina. Mul paluti teha postkaarte ja magneteid, kujundasin Tartu Dokumentaalfilmifestivali jaoks loteriikasti. Tegin ka joonistused, mis seejärel animeeriti ja kasutati filmis Metsik Lõuna. Tegin etiketi A. Le Coqi limonaadile ja pärast seda pakkus õlletehas mulle näituse korraldamiseks ruumi oma muuseumis.

Suvel reisisite Mašaga Ida-Virumaal. Millega Eesti sind üldiselt üllatas?

Siin on huvitav moment. Muudest riikidest pärit inimesed küsivad minult sageli: „Kuidas sa end tunned elades Eestis, digitaalses riigis?“ Jõudes Ida-Virumaale nägin esimest korda, mis on kogu selle kõrgtehnoloogilise ja ultramodernse, õhulise ja sädeleva tehnoloogia taga. Nägin tohutuid terrikone ja kaevandusi, põlevkivi tootmist, mis on Eestis endiselt üks peamisi energiaallikaid. Sõltumata silmapaistvatest ja progressiivsetest tehnoloogiatest on nende taga ikka veel kaevur, kes kaevandab põlevkivi. Mind hämmastasid kaevandusmuuseum ja põlevkivimuuseum. Ja Ida-Virumaal olid alati väga maitsvad toidud. Jõhvis Gruusia kohvikus ja Kohtla-Järvel Ukraina kohvikus.

Ja mujal Eestis avaldasid mulle sügavat muljet saared, Saaremaa, Kihnu, Vormsi – see, kuidas seal on hoitud ajalugu. Vormsil nägime muuseumis ruunisid, mida saare inimesed olid kasutanud. See oli imeline.

Ruumi avastamisest aja tunnetamiseni. Tsiteerin S. Belski tõlgitud Sergei Žadani luuletuse ridu: „Oli tunne, et aega ei olegi. / Et aeg ei ole millekski võimeline.“ Kuidas tunned end uuel ajastul, mis algas pärast 24. veebruari? Kas lisaks emotsionaalsele koormusele on veel midagi lisandunud või muutunud?

Kunagi tundus, et võib-olla läheb elu kuidagi paremaks, tuleb oodata paremaid aegu. Aga ma mõistsin, et ilmselt on parim hetk praegu, sest asjad võivad alati minna hullemaks ja see kuidagi vabastas mind. Ma tundsin, et elu on absoluutselt lõplik ja peab olema tänulik praeguse eest. Samuti olen muutunud palju tundlikumaks viha ja vägivalla suhtes. Muutusin radikaalsemaks kõigi elusolendite hoidmise ja aktsepteerimise valdkonnas. Ma tunnen end väga ebamugavalt inimestega, kes samastuvad üksteisega kellegi vastu suunatud vihkamise alusel.

Mõistsin ka, et olen poliitiline aktivist. Varem ma lihtsalt elasin, tegin oma asju ja siis korraga selgus, et juba ainuüksi minu olemasolu on poliitiline tegevus. Kõik sai alguse avalikust kirjast, mille mina ja mu kolleegid kirjutasime, kui Tartu Ülikool otsustas lõpetada Venemaalt ja Valgevenest pärit abiturientide vastuvõtmise. See oli suur skandaalne lugu. Ma mõistsin, et minu tegevust võib tajuda poliitilise avaldusena. Tänu jumalale ei olnud sellel minu jaoks mingeid tagajärgi. Nägin, et minu semiootikaosakond sobib mulle väga hästi, et on olemas väga mõistvaid, aktsepteerivaid inimesi, kes jagavad minu väärtusi. Akadeemiline autonoomia ja kõigi võrdne kohtlemine. Põhimõtteliselt kehtib see ka semiootika kui teaduse kohta. Võime mitte teha rutakaid otsuseid, vaid näha pilti tervikuna.

Sinu teaduskarjäär Tartus on seotud digiprojektide ja haridusteemadega. Kirjutad edusammudest, uutest võimalustest õpetamise valdkonnas, mis siiski ei hoia ära regressiooni mõtlemises. Kas praegused ajaloolised sündmused on muutnud sinu hariduse jõu ja rolli tunnetust?

Mulle tundub, et kõik näitab selgelt, et saadud haridusest ei ole piisanud. Ma ei räägi isegi ainult kohutavast vägivallast ja kuritegudest. Kahjuks on seda juhtunud igal ajastul. Mind hämmastab, kuidas inimesed, kes otseselt ei osale sõjategevuses, liiguvad väga kergesti ksenofoobiasse ja vastastikusesse vihkamisse.

Kas usud, et ksenofoobiat saab ravida hariduse kaudu?

Selleks ei ole vaja tingimata istuda koolis ja kuulata loenguid. Haridus võib olla teistsugune, sealhulgas inimeste viimine olukorda, kus nad saavad tunnetada teistsugust vaatenurka. See on mitteformaalne haridus. Ma arvan, et praegu on igasugune formaalne haridus pigem enam-vähem riigi ideoloogiaaparaadi jätk.

Ja mis on mitteformaalne haridus?

See võib olla erineva formaalsusastmega. Need võivad olla huviklubid, põhimõtteliselt mis tahes tegevus, kus saame teavet ja õpime uusi oskusi. Sealhulgas käisin nt muuseumis ja vaatasin Youtube’is kasulikku videot.

Aleksandra, mis on aja kulgemisest järele jäänud?

Mul ei ole ühtegi tarka vastust. Ma arvan, et meist ei jää järele midagi peale prügihunnikute. Aga kui soovite jätta endast vahetu jälje, mitte ainult prügi, siis võib põlisrahvaste kombel põletada põllule kujundeid või valmistada hiigelskulptuure.

Kas sinu joonistused jäävad alles?

Tõenäoliselt ei jää. Need on paberil. Aga kui ma uuristan midagi Taevaskotta, siis äkki jääb midagi alles.

Vestles Timur Guzairov

Foto: eraarhiiv

TÜ (2020)
Karlova (2023)
Kroonuaia (2020)
Kroonuaia (2020)
Möku (2021)