Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond (EMO) loodi esimesena Eestis 25 aastat tagasi. Kliinikumi erakorralise meditsiini eriala arstide hinnangul on osakonna loomine muutnud nii ühiskonna turvatunnet, patsientide raviteekonda kui ka haiglate tööd.
Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond avati 1. jaanuaril 2000, erakorralist meditsiini kui iseseisevat eriala tunnustati sotsiaalministri määrusega sama aasta sügisel. Selleks hetkeks oli kiirabi oma reorganiseerimise läbi teinud ning EMO loomise ajendiks oli osutada ka haiglas erakorralist abi arenenud riikide standardite järgi. Selle saavutamiseks otsustati üle võtta Ameerikast pärinev mudel, kus erakorraline meditsiin on iseseisev eriala ning valdav osa selle käsitlusest on läbi viidud erakorralise meditsiini spetsialistide poolt.
Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond on osa anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Kliiniku juhi dr Veronika Reinhardi sõnul on EMO haigla väravaks, muutes oma olemasoluga teiste üksuste töö oluliselt sujuvamaks. „Enne EMO loomist oli haiglas kabinetisüsteem, komplekssest patsientide käsitlusest rääkida ei saanud. Täna, kui patsient pöördub ise EMOsse või ta tuuakse kiirabi poolt ning ta vajab haiglaravi, suunatakse patsient osakonda, operatsioonile või intensiivravile nii, et ravi määramiseks vajalikud protseduurid või uuringud on juba tehtud,“ kirjeldas dr Veronika Reinhard.
Mitmed seisundid sealhulgas lahendatakse EMOs ning patsient pääseb pärast esmast käsitlust kodusele ravile. Dr Reinhard lisas, et kui osakonna algusaastatel kohtas harva osakonda ise pöörduvaid patsiente, siis pärast uue erakorralise meditsiini osakonna avamist 2009. aastal ning traumakabineti liitmist osakonnaga, on see muutunud. EMOst on saanud päästerõngas neile, kes mujalt abi ei leia. „Isepöörduvatel abivajajatel oleks sageli palju kasulikum leida hea kontakt oma perearstiga ning saada sihipärast abi perearstisüsteemist,“ sõnas dr Reinhard.
Patsientide arv EMOs on kasvanud aasta-aastalt selle loomisest alates. „2024. aasta pöördumiste arv oli läbi aegade suurim – kokku enam kui 49 000 patsienti, mis tähendab 135 patsienti igas päevas. Kõige suurema osakaalu EMO patsientidest moodustavad rohelise ja kollase triaažikategooria patsiendid. Arvestatav osa EMO pöördumistest on mitte erakorralised pöördumised,“ tutvustas osakonna tööd Kliinikumi 5. kliinilise valdkonna juht dr Jaan Sütt. Kiirabi poolt toodi osakonda 22% patsientidest, suur enamus aga pöördus ise – 73%. Perearstide poolt suunati 3% patsientidest. 83% ehk suur osa patsientidest sai osakonnas ambulatoorset arstiabi ja suunati peale seda koju. Haiglaravi vajas erakorraliste seisundite tõttu 17% pöördunutest.
Turvatunne ühiskonnas
Kättesaadav ja kvaliteetne erakorraline arstiabi on ühiskondliku turvatunde üks peamistest alustaladest. See on kättesaadav 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas. Hea kättesaadavus võib paraku aga soodustada põhjendamatuid pöördumisi.
Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhi dr Sander Poksi sõnul on EMOsse pöördumiste kasvu taga mitmeid põhjuseid. „Pikema elueaga ühiskond tähendab paraku rohkem ka tervishoiuteenuseid vajavaid inimesi. Eesti liigub muu maailmaga samas rütmis – inimesed elavad kauem ning on keskmiselt vanemad, samuti me diagnoosime rohkem ja ravime rohkem. Inimesed elavad krooniliste haigustega, mis on üsna hästi ravimitega kontrollitavad, ent võivad aeg-ajalt vajada erakorralist sekkumist,“ selgitas dr Poks. Ta tõi välja, et aina kasvav pöördumiste arv suurendab osakonna töökoormust, ülekoormatust ning lõpuks ka erakorralise abi kättesaadavust. „Erakorralise seisundi tõttu arstiabi vajavad patsiendid peavadki jõudma meie osakonda, ent näiteks rohelise või sinise triaažikategooria patsiendid või ka lihtsalt terviseärevusega patsiendid peaksid enamasti olema käsitletud esmatasandil. Erakorralise meditsiini arstid saavad ettevalmistuse, et tegeleda väga raskete ja keeruliste juhtudega. Kui erakorralise meditsiini töötaja ei tegele erakorralise abi pakkumisega, siis on see ressursside raiskamine,“ rääkis dr Poks.
Ka dr Veronika Reinhardi sõnul ei koorma põhjendamatud pöördumised mitte ainult osakonda, vaid omavad mõju kogu tervishoiu ressursile. „Me teame, et tervishoiu kättesaadavus võib lähiaastatel väheneda. Kui iga inimene jõuab lõpuks EMOsse, kulutame süsteemis tema peale enam raviraha, kui vaja. EMOsse pöördumine on rahalises mõttes oluliselt kallim kui perearsti visiit. Seetõttu on sellel ka mõju kogu riigi ja tervishoiu finantsressurssidele. Lisaks ei ole võimalik meil lõputult mehitada osakondi kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga. Erakorralise meditsiini osakond on kõigi jaoks alati olemas, kui vaja. EMO on tõepoolest ühiskonna turvavõrk, aga eeldab vastutustundlikku kasutamist kogu ühiskonna poolt – et patsiendid saaksid õigel hetkel vajalikku ravi ning et erakorralise meditsiini eriala arstid ja õed saaksid teha erialast tööd. Seesama mõte kõlab ka muu maailma kirjanduses,“ toonitas dr Reinhard.
Esimese erakorralise meditsiini osakonna sünnipäeva puhul toimub ka juubelikonverents, mis toimub 11. aprillil 2025.
Fakte EMO kohta
• Erakorraline meditsiin on eriala, mis tegeleb aegkriitiliste terviseseisundite esmase diagnoosimise ja raviga patsientide surma või püsiva töövõimetuse vältimiseks.
• Erakorralise patsiendi all mõeldakse patsienti, kes vajab elu või tervise päästmiseks kiiret ja vältimatut abi, olgu see tingitud haigusest, traumast või muust põhjusest.
• Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond loodi esimesena Eestis 1. jaanuaril 2000.
• Traumakabinet liideti EMOga 2009. aastal, kui osakond kolis uude korpusesse.
• 25 aasta jooksul on EMO juhina töötanud dr Ago Kõrgvee, dr Kuido Nõmm, dr Marko Jalas, dr Annika Uue ja dr Sander Poks.
• Erakorralise meditsiini residentuur käivitati 1998. aastal, üldjuhendajaks sai dr Aleksander Sipria.
• Kliinikumi EMOs töötab 176 inimest: arstid, arst-residendid, õed, hooldajad ning tugipersonal.
• Lisaks EMO-le tegelevad ööpäevaringselt erakorraliste probleemidega ka silmakliinik, kõrvakliinik, lastekliinik, naistekliinik ja psühhiaatriakliinik.
Foto: Tartu Ülikooli Kliinikum