16. oktoobril 1940 arreteeriti Tartus politseikonstaabel Rasumov. Süüdistus põhines tema väidetaval üleskutsel Tartu politseiametnike relvastatud vastupanule nõukogude võimu vastu.
Georgi Ivanovitš Rasumov sündis 7. juunil 1888 Lätis Liibavis (Liepājas). Tema isa oli Vene armee kapten ja ema vaimuliku tütar. Tema enda tunnistuse kohaselt „kasvatati teda alates lapsepõlvest tsaristliku süsteemi ja vaimulikkonna patriotismi vaimus“. Isa jälgedes alustas Rasumov sõjaväelist karjääri. Ta astus Pihkva kadetikorpusesse, lõpetas suurtükiväekooli ja sai porutšiku auastme. 1911. aastal sai temast leitnant, seejärel suurtükiväebrigaadi adjutant. Esimese maailmasõja ajal langes ta Saksamaal vangi ja oli kuni 1918. aastani erinevates sõjavangilaagrites. Pärast sõda, 1918. aasta novembri lõpus tuli Rasumov Tartusse.
Kuidas ja millest ta alguses elas, ei ole teada. 29. jaanuaril 1919 astus ta vabatahtlikuna Eesti armeesse ja juhatas Narva rindel patareid. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist 1920. aasta juunis astus Rasumov Eesti Rahvaväkke, kust ta läks 1927. aastal erru. Ta oli töötu, töötas müügimehena sõjaväepoes, metsatööstuses, tegi rasket füüsilist tööd. 1934. aastal asus ta tööle Tartu linnapolitseisse, kust ta vabastati 29. augustil 1940.
Uurimistoimikus on säilinud Rasumovi 30. mai 1938. aasta avaldus Tartu-Valga prefektuuri ülemale „minu, konstaabel Georg Rasumovi autasustamiseks rahasummaga ustava ja ausa teenistuse eest. […] Politseiteenistuse ajal oli ta distsiplineeritud, taktitundeline, kohtles inimesi hästi ja teda võib seada teistele eeskujuks“. Tema kõrge hinnang oma tööle oli põhjendatud. 1938. aastal sai Rasumov oma 50. sünnipäevaks autasu, samuti avaldas eestikeelne ajaleht temast ka fotoga kiitva artikli (foto 1).
Uurimistoimiku tõendite hulgas on Rasumovi ülekuulamisprotokoll, mille koostas Eesti Poliitilise Politsei abikomissar 7. märtsil 1940. Rasumov pidi 6. jaoskonna linnakonstaablina osalema Tartu Ametiühingute Keskliidu hoones Tähe tn 40 toimunud kultuuri- ja karskusseltsi koosolekutel. Alkoholismivastase võitluse varjus peeti tegelikult ettekandeid poliitikast, sotsialismist, NSV Liidust ja konstaabli sõnul sellest, „kuidas kapitalism maailma valitseb ja kuidas rikkust riisutakse ühelt osalt kodanikest, kes elavad luksuses, samas kui teine osa kodanikest on tööorjad“. Max Laossoni ettekandest „Füüsiline ja vaimne töö“ jäid Rasumovile meelde nõukogude propaganda levitatud faktid: „50% Punaarmee isikkoosseisust on keskharidusega, 49 miljonit inimest õpib ülikoolides, viisaastakuplaan täideti nelja aastaga.“
Konstaabel osales ka seltsi naiste kirjanduskoosolekutel. Näiteks räägiti M. Gorki „Emast“. Rasumovi sõnul hakkas kõneleja Alma Selge romaani sisu ümberjutustamise asemel „mõistma hukka Venemaal valitsenud Romanovite dünastiat, […] jutustama M. Gorki raskest lapsepõlvest ja elust“ ning tema tehtud märkustele vastas: „Ma ei ole proua, vaid seltsimees“ (foto 2).
Kõik see ei kõigutanud konstaabli, endise valgete armee ja Eesti Rahvaväe ohvitseri nõukogudevastaseid vaateid. NKVD ohvitserid selgitasid välja, et just Rasumovi tunnistused said aluseks karskusseltsi sulgemisele ja mitmete „revolutsioonilise meelelaadiga tööliste“ väljasaatmisele Tartust. Uurimise käigus ei varjanud Rasumov oma negatiivset suhtumist Eestis kehtestatud nõukogude võimu. Ta oli nördinud suurkaupmeeste ja silmapaistvate eesti tegelaste vahistamisest, naeris miilitsate üle, kellel „pole vormiriietust ja kellel ei ole rahva seas autoriteeti“, mõistis hukka kommuniste, „väljendas rahulolematust seoses raskuste ja halva eluga nõukogude Eestis“. Nõukogude vägede sisenemine 1940. aasta juunis tekitas Tartu linnapolitsei ametnike seas pingelisi ja tuliseid vaidlusi. Rasumovi sõnul oli see „Eesti territooriumi täielik okupeerimine ja Eesti iseseisvuse likvideerimine Nõukogude Liidu poolt“. Tänapäeva arutluste valguses rõhutame: 1940. aasta suvel kasutas Eesti kodakondsusega venelane 17.–21. juuni sündmustest rääkides okupatsiooni mõistet.
Rasumovi endiste kolleegide ütlustest on teada, et pärast nõukogude vägede saabumist käsutati Tartu politseinikud kokku ja anti korraldus jätta relvad jaoskonda (relvalukud lubati viia koju). K. E. Randmaa sõnul keeldus Rasumov korraldust täitmast. NKVD kasutas seda asjaolu süüdistuses, süüdistades Rasumovit sõjalise vastupanu õhutamises nõukogude võimu vastu. Ülekuulamise ajal Randmaa murdus, korrates peaaegu sõna-sõnalt seda, mida uurija Täht talle ütles (foto 3). Teise endise politseiametniku V. G. Kulmani tunnistusest saame teada, et ühel kohtumisel oli Rasumov vastu relvade üleandmisele töölistele, kui nad jaoskonda tulevad, ja kutsus neid isegi „huligaanideks“ (mille kohta NKVD uurija esitas eraldi küsimuse). Viimane lüli „terroristliku tegevuse“ asitõendite ahelas oli O. A. Kreitzbergi tunnistus, keda Rasumov, keda ärritas tema vallandamine politseist, külastas. Nähes tema majas Vorošilovi ja Stalini portreesid, ütles Rasumov teravalt: „Eemaldage need portreed seinalt ja et neid siin enam näha ei oleks.“
Uurimine lõpetati 20. detsembril 1940. Juurdluse lõpetamise protokoll koostati ja allkirjastati 24. detsembril. Varem end süüdi tunnistanud Rasumov sai hirmust üle ja palus uurijal kirja panna: „Tahan lisada varem antud tunnistustele, et mul ei olnud kavatsust kutsuda politseid relvastatud vastupanule Punaarmee vastu, kuid ma ei olnud nõus politseijaoskonda esimesele ettejuhtuvale inimesele üle andma.“ Süüdistus kinnitati 23. jaanuaril 1941, märkides, et Rasumov oli vastu Eesti ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti sõlmimisele 1939. aastal, pooldas Balti riikide osalemist Soome poolel Talvesõjas ning kutsus üles ka relvastatud vastupanule. Talle esitati süüdistus artikli 58 lõigete 10 ja 13 järgi.
Erinõupidamine tegi 28. mail 1941 otsuse: „nõukogudevastase agitatsiooni eest saata parandustöölaagrisse kaheksaks aastaks, arvestades aega alates 16. oktoobrist 1940.“ Karistust pehmendati: ta mõisteti süüdi ainult artikli 58 lõike 10 alusel. Artikli 58 lõike 13 järgset süüdistust („aktiivne tegevus või aktiivne võitlus töölisklassi vastu“) ei esitatud, mis tõenäoliselt päästis Rasumovi mahalaskmisest.
Erinõupidamise liikmete otsust mõjutanud tegurid ei ole täpselt teada. Päikseline maikuu ilm, hea tuju, lõunasöögiaja lähenemine, eriettekirjutus, äkiline halastushoog? Siiski tahaks uskuda, et oma rolli mängis ka Rasumovi ülesnäidatud julgus 24. detsembril 1940, jõululaupäeval, uurimise lõpetamise protokolli allkirjastamise ajal.
Timur Guzairov
Allikas: ERAF.130SM.1.10014