Mike Sun alias Meelis Michelson, millal on sinu sünnipäev ja kus asub sünnikodu?
Sünnikodu on Tartus, kuid lapsepõlv möödus Mulgimaal Suislepas vanavanemate talus, kus sain õppida ning tunda rasket talutööd. Kooliaeg möödus juba Tartus ja kooliteed käisin tollases Tartu 5. Keskkoolis, tänapäeval Tamme Gümnaasiumis. Sündinud olen septembris ja Neitsi tähtkujus. Olen selle tähtkuju musternäide – ehk liiga perfektsionist. Eks vahel on sellisena raske elada ja ka teistel mind taluda.
Kelleks unistasid saada lapsepõlves?
Mulle meeldis juba lapsepõlvest saati raadioga seotud salapära ja ega täpselt oskagi öelda, kelleks saada tahtsin – elu lihtsalt kujunes selliseks. Kui ma poleks läinud raadiotöö rada, oleksin ilmselt saanud advokaadiks, sest läksin õppima õigusteadust Tartu Ülikooli. Kuid siis tulid pöörased 90ndad ja alustasin piraatraadio Sunlight tegemist, millest kujunes välja ühe kümnendi edukaim ja legendaarseim projekt – Tartu Raadio. Aga see on pikk jutt – sellest teemast on tehtud Lauri Hermanni juhtimisel dokumentaalfilm.
Milliseid ameteid oled siiani pidanud?
Olen töötanud erinevates raadiotes 28 aastat, sellest 9 aastat Tartu Raadios, kus sai tehtud kõike alates tehnikamehe ametist kuni saatejuhini ja oma saateni välja. Peale Tartu Raadio suuremat pereheitmist aastal 2000 läksin edasi tolleaegse Eesti Raadio Tartu stuudiosse helitehniku ametikohale. Siis olin vahepeal Ring FM-is hommikusaatejuht pool aastat ja peale seda taas tagasi juba Rahvusringhäälingu Tartu stuudios. Hetkel töötan sotsiaalvaldkonnas ja aitan erivajadustega inimestel igapäevatoimingutega hakkama saada.
Millistes raadiotes oled siiani töötanud?
Eespool juba mainisin – alustasin Tartu Raadios selle ülesehitamisest ja kuni põhiaja lõpuni ehk vahemikus 1991–2000, siis edasi Eesti Raadio Tartu stuudios 2000–2007, korraks 2007. aasta teises pooles Ring FM-is ja siis uuesti juba uue nimega Rahvusringhäälingu Tartu stuudios 2008–2018.
Oled töötanud koos ka kadunud Onu Bella alias Igor Maasikuga Tartu Raadios. Mida põnevat Onu Bellaga seoses meenub?
Onu Bellaga koos salvestasime tema saatesarja „Faasinihe“, mis on muutunud legendiks, lisaks palju teisi huvitavaid saatelõike. Rahvusringhäälingus sai temaga koos salvestatud saatesarju „Suur Lõunamere armastus“ ja lisaks veel „Jörbergidega reisil“. Onu Bellaga saime väga lähedasteks sõpradeks ning koos sai pöörastel 90ndatel tehtud diskosid, samuti teisi meelelahutusüritusi ning perekondlikult suheldud. Meil oli temaga ühine suur loomaarmastus – mõlemale meeldisid kassid, mida oli minul mitu ja samuti Onu Bellal. Temaga sai ette võetud palju pööraseid seiklusi, mis paraku ei kannata trükimusta ja poleks ka eetiline välja rääkida, kuna paljud selle ajastuga seotud inimesed on kuulsad ning see ei teeks kellelegi head. Oli mis oli – aga tore oli!
Kui noorelt hakkasid DJ-ks ja kus esimesena üles astusid?
Minu esimesed diskoõhtud jäid 1985. aasta sügisesse – ehk selle aasta sügisel täitub 40 aastat tegevdiskorina. Esimesed ülesastumised olid loomulikult oma kooli pidudel ja hiljem ka Tartu Noortemajas Sõprus, tolleaegse juba tuntud diskori ja noortejuhi Ervin Hurda käe all. Alustasin koos oma koolivenna Urmas Kolsariga – tänasel päeval tuntud kui DJ Kolzar – ja veel mõningate koolivendadega. Meil oli tohutu huvi muusika vastu ja tahtsime seda jagada ka teistega. Nii see alguse sai. Kuid seegi on pikk lugu – olid ju 80ndad meie ühiskonnas väga suletud aeg, nii-öelda „raudse eesriide“ aeg.
Mida sa arvad Tartu ööelu arengutest ja inimeste harjumustest võrreldes vanade aegadega? Kas inimesed käivad pidudel sama tihti? Kas pidutseja profiil on muutunud – nooremad, vanemad?
Tänapäeval on palju muutunud. 90ndatel polnud sotsiaalmeediat sellisel kujul nagu tänapäeval ja inimesed käisidki tutvumas ning lõbutsemas klubides. Samuti oli ainus võimalus uut ja head tantsumuusikat kuulata klubides, sest CD-plaadid olid kallid ja tavainimene ei jõudnud neid osta. Kuulati muidugi ka esimestest eraraadiotest, näiteks Tartu Raadiost, kuid hea helitehnikaga klubis oli see ikka midagi muud. Klubid olid ka kui staatuse sümbolid – näiteks Tartus oli Atlantis absoluutne liider klubimaailmas, samuti Decolte Tallinnas ja Mirage Pärnus. Sinna sissepääsemine oli nagu privilegeeritud seisuse saamine – see oli nagu võlumaa ilusa valguse, kenade naiste ja meestega ning mõnusa muusika ja joogivalikuga.
Pidutsemas käidi igal nädalavahetusel ja suisa mõlemal õhtul. Suured klubid olid tollal avatud isegi 7 päeva nädalas. Tänapäeval on kõik muutunud ja klubid ei paku nooremale generatsioonile enam nii palju huvi. Seda mõjutab omakorda suhtlus sotsiaalmeedias ning ka hinnad pole taskukohased. Kuigi ega ka 90ndatel polnud palgad teab mis suured. Lihtsalt siis sooviti end pigem reaalselt näidata ja tantsida, kui kellegagi telefonis suhelda või algelises sotsiaalmeedias end eksponeerida.
Huvialad?
Minu hobiks on retroaudiotehnika – eriti kassettdekid, teatud mudelid jne. Mingil ajal oli mul neid väga palju ja püüdsin neid ka ise korrastada ja renoveerida, kuid viimastel aastatel pole selleks eriti aega olnud ning olen oma kogu ka vähendanud. Alles olen jätnud vaid need mudelid, mis olid teatud suunanäitajad mingitel aastatel. Muidugi on minu hobiks ka muusika, eriti 80ndad – just Italo-Pop.
Põnevaimad seigad senisest elust?
Eks neid on palju ja ei oskagi kohe midagi välja tuua, kuid üks on minu hinge jäänud – see oli piraatraadiojaama Sunlight tegemine ning hilisem Tartu Raadio ülesehitamine ja töötamine sealse kollektiiviga. Me muuseas saame iga viie aasta tagant kokku ja meenutame kõike, mis on olnud. Üks on kindel – mida kõik endisest Tartu Raadio kollektiivist ütlevad: sellist seltskonda nagu seal oli, ei tule ilmselt mitte kunagi. See oli ühes hingamine – koos murede ja rõõmudega. Suurem enamus asju tehti esimest korda. See õhin ja soov teha midagi suurt – see on kirjeldamatu tunne. See oli ajastu ja moment!
Tulevikuplaanid?
Niikaua kui tervis lubab ja inimestele minu valitud muusika ning õhtu sisustamine meeldib, teen seda edasi – ehk olen diskor selle kõige ehedamal moel, nagu tollal kombeks. Mängin retromuusikat läbi aastakümnete, samuti eesti muusikat ja räägin juttu vahele, tõstan inimeste tuju. Oma õnneks võin öelda, et tööd jagub ja saan sellest rahuldust, kuigi see on vahel kurnav. Öötöö pole lihtne ja pead olema ka psühholoog, et läbi saada inimestega, kes on tarvitanud suuremas koguses joovastavaid jooke. Tuleb leida nendega ühist keelt, et nende pealetükkivus lugude valikul ei segaks teiste peoliste tuju.
Kuna oled DJ, siis millist muusikat rahvas peol kuulda tahab? Millised artistid on eelistatud?
Eelnevalt juba mainisin, et minu süda kuulub retromuusikale – eriti 80ndatele. Minu repertuaari kuulubki palju selle ajastu artiste, samuti 90ndad ja eesti muusika kuni tänapäevani. Minu stiiliks on pigem selline magus tantsumuusika, mitte Briti ja USA pop. Jään Lääne-Euroopa tantsubändide juurde. Nimetatagu seda pealegi süldimuusikaks, aga Lõuna-Eesti inimesele see meeldib ja pigem hoiangi oma tööd siinpoolses piirkonnas. Põhja-Eesti inimeste maitse on natuke teistsugune – mis parata. Lõuna piirkond tahab lihtsamat ja mõnusat, lõbusat muusikat. Samuti näiteks Pärnus toimib selline stiil hästi.
Millal ja miks otsustasid võtta artistinimeks Mike Sun?
Selline nimi tuli võtta vajadusest 80ndatel hoida end inkognito, sest ega selline kapitalistlik muusikavalik ja popkultuuri kummardamine ei meeldinud tollal nõukogude võimule. Loomulikult vaadati sellele ka koolis õpetajate poolt viltu, sest korralik komnoor pidi kuulama ja mängima ikka oma kodumaa autorite muusikat. Kui juhtus pidu olema nädalavahetusel, siis kindla peale esmaspäeval kutsus õpetaja tahvli ette – sest teadis, et tegid ju pidu ja kindlasti pole nii hästi ettevalmistunud. Ühesõnaga – püüti sundida loobuma diskorikarjäärist. Eks mingil määral olid ingliskeelsed nimed ka ägedad ja tõmbasid rahvast. Hiljem hoidsin teadlikult oma artistielu ja eraelu lahus – ning seda võimaldaski esinejanimi. Väga paljud ei tea isegi täna, mis on mu pärisnimi. Lisaks on mul ka hüüdnimi juba koolipõlvest, mida teatakse isegi rohkem kui mu pärisnime. Selle artistinimega on tegelikult veel pikem lugu, aga las see jääda.
Perekond ja lapsed?
Mul on armastav perekond – abikaasa ja kaks poissi, vanem tegeleb samuti meelelahutusega, kuid ta ei soovi end suuremalt avalikkuse ees promoda. Usun, et jõuab veel kaugemale kui mina. Tänapäeval on ju tuhandeid võimalusi, mida vanasti polnud. Tuleb vaid osata ise valida õige suund. Muidugi julgevad tänapäeva noored ehk rohkem katsetada erinevaid erialasid.
Milliste tuntud artistidega oled DJ-na lava jaganud?
Neid on olnud aastakümnete vältel palju. Kindlasti suurem osa Eesti kuulsamatest bändidest, aga hiljem ka välisartistid: F.R. David, Desireless, Bad Boys Blue, Double You, Sandra, E-Type, Secret Service jne.
Kas koroona ajal oli ka tööd või tuli siis kodus istuda?
COVID-19 ajal oli meelelahutuses vaikus. Vaid korra, kui reeglid suvisel ajal vabamaks lasti, toimusid mõned üritused. Meelelahutuses olid väga rasked ajad. Paljud suured muusikud, kel polnud muud tööd, olid täiesti meeleheitel – sest see oli nende ainus sissetulek. Ja ega muusikust saa ju head ehitajat jne. Igaüks peab jääma oma liistude juurde.
Soovid ehk midagi ka südamelt ära öelda?
Vaatamata väga heitlikule ja raskele ajastule – püüdke olla inimlikud ning positiivsed. Eestlane on ikka saanud hakkama kõikidele raskustele vaatamata. Alati on kerge kedagi teist süüdistada, kuid tuleks esmalt mõelda, mida saaksin mina ise teha, et paremini elada. Elada tuleb siiski tänases päevas – minevikuheietused, kui palju oli siis rohi rohelisem ja taevas sinisem, ei aita enam tänases hetkes. Hoidkem üksteist ja olgem sallivamad. Ja loomulikult – ärge unustage vahel end lõdvaks laskmast ja pidutsemast!
Vestles Hillar Kohv
Foto: Ahto Kalda
