Alati ei pea millegi erilise, uue ja põneva kogemiseks reisima kaugele siit. Mõnikord võib külastamist väärt sündmus paikneda lausa kõrvaltänaval. Tartu Annelinna Gümnaasiumi 11. klassi õpilane Elina Teperik esitleb koolimajas Kaunase puiesteel oma uurimis-praktilise töö raames ainulaadset näitust “Eesti kaasaegsed vanausulised”, mis avab ukse vanausuliste usku, traditsioonidesse ja kultuuri.
Ühel kargel veebruarikuu hommikul Annelinna gümnaasiumi poole jalutades kadusid taevast kõik pilved ning päike hakkas lausa kevadiselt sillerdama. Nii on see alati, kui TAGi poole liigun. Seekord ootas mind ees avastusretk vanausuliste maailma, toimus näituse pidulik avamine, kus osalesid ja võtsid sõna lisaks päeva peakangelasele Elinale ka tema juhendaja, õpetaja Irina Abisogomjan, kooli õppealajuhataja, samuti vanausuline Julia Trubatšova, kelle ema elab ja peab siiani au sees vanausuliste traditsioone Varnja külas, Eesti vanausuliste kultuuriseltsi juht Pavel Varunin ning Tartu Ülikooli slaavi filoloogia osakonna teadlased. Näituse auks on pühendatud väike, kuid väga sisukas nurgake Annelinna gümnaasiumi fuajees, kuhu mahuvad nii infoplakatid, traditsioonilised vanausuliste rõivad mannekeenidel, samuti arhailised raamatud, samovar ja muud materjalid.
Elina peab end vanausuliseks täie õigusega. Peaaegu kõik tema lapsepõlvesuved on möödunud Kasepää külas Peipsi ääres, mis on üks vanausuliste küladest. Tema vanaema elab seal kaunis ridakülas siiani, kaevab ise kõrged sibulapeenrad, punub saadud sibulad patsideks nii pere jaoks kui ka müügiks. Müügitööst olulisemaks peab pere siiski traditsioonide hoidmist ja edasi kandmist. Elina abistab vanaema kõigis neis tegevustes. Talle meeldib ka geograafiline asukoht, kus Eesti vanausulised elavad – Peipsi järve äärsed külad Kolkja, Varnja ja Kasepää. “Suvel on tore seal ujumas käia, talvel karakatitsate või Soome kelkudega jääl liuelda ning kevadeti rüsijääl turnida. Tegevust pakub siinne loodus alati,” on Elina veendunud. Suuremate pühade, näiteks jõulude ja ülestõusmispühade ajal käiakse koos perega kohalikus vanausuliste palvelas.
Tüdruk on väga loominguline, ta on lõpetanud Tartu kunstikooli, kujundanud koolis ürituste tarbeks erinevaid plakateid ja kaarte ning teab täpselt, et tulevikus saab temast arhitekt või disainer. Et 11. klassis on kohustuslik sooritada uurimuslik töö, leidiski Elina koostöös oma õpetaja Irinaga sobiva väljundi: ühendada töös õpilase siiras huvi oma juurte ehk vanausuliste vastu hobiga, milleks on kunst. Näitusel väljas olevad plakatid, kust saab infot vanausuliste traditsioonide kohta, on tüdruku enda kujundatud, riided mannekeenidel pärinevad aga Kolkja vanausuliste muuseumist. Elina töö üks eesmärke on ärgitada ka teisi tänapäeva noori, kel vanausuliste päritolu või lihtsalt huvi selle teema vastu, külastama ja uurima vanausuliste eluolu tutvustavat muuseumi Kolkjas. Muuseum renoveeriti ja kogud uuendati 2023. aastal ning alates eelmisest aastast on uuenenud muuseum kõigile avatud, muuhulgas saab muuseumis osa interaktiivsest jumalateenistusest Varnja palvelas, näha selle ikooniseina koopiat ning uudistada vanausulistele omaseid kalapüügivahendeid ehk mõrdasid.
Vanausuliste maailm on väga huvitav, kõige rohkem löövad aga Elina silmad särama jutustades vanausuliste toidu- ja teekultuurist. Teda köidavad need Eestis ainulaadsed kõrged sibulapeenrad ja punutud sibulapatsid. Teejoomise rituaal on samuti vanausulistel omapärane. Nimelt soojendatakse samovaris kuuma vett, mille peal olevas kannus on tõmmis, tavaliselt ivantšai ehk põdrakanepitee, aga võib olla ka mõni muu tee. Seejärel valatakse tee alustaldrikule ning enne selle sealt joomist pistetakse põske tükk suhkrut. See on eripära, mis teeb selle teejoomise ainulaadseks rituaaliks. Elina mäletab lapsepõlvest, kuidas ta pätsas vanaema tagant salaja suuri suhkrutükke niisama söömiseks, mitte teega joomiseks, sellest on eredad ja siirad mälestused, mis aitavad praegu raskemaid päevi üle elada. Igapäevaelus Elina eripäraselt teed ei joo, kuid pühade ajal otsitakse küll samovarid ja taldrikud kapist välja.
Järgmisena toob noor vanausuline esile ikoonide tähtsuse oma usus. Siin valgustas teda Pavel Varunin, kes on ainus Eesti puunikerdatud trükipaku pärandtehnoloog. Puunikerdatud trükipakke hakkas Varunin valmistama 2012. aastal ning tema trükipakkudega trükitakse kangaid Peipsimaa Külastuskeskuse Sinilniku töökojas. Varunini loodud ikoonide fotod on samuti Elina loodud näitusel esindatud.
Näituse loomisel pidas noor autor väikeseks raskuseks allikate vähesust ja kättesaadavust, ta pidi läbi töötama hulga ülikoolis tehtud teadustöid ning kuigi neid oli põnev uurida, oli keeruline autoriõigustega arvestamine ning lubade saamine tööde kasutamiseks. Siiski lahenesid needki raskused tänu juhendajale ja abistavatele ülikooli töötajatele.
Elina nautis näituse loomisprotsessi tervikuna, alates uurimistööst kirjalikes allikates kuni mannekeenide riietamisega vanausuliste rahavariietesse ja teevee keetmiseni. Ta on näitust tutvustanud oma kooli õpetajatele, vanausulistele ja plaanib seda teha veel oma kooli õpilastele, nii noorematele kui ka gümnasistidele, et nemadki saaksid osa sellest erilisest maailmast. Murekohaks peab Elina seda, et praeguse aja noortel vanausulistel hakkab kaduma side oma juurtega, ta loodab, et tema näitus tuletab vähemalt oma koolis õppivatele vanausulistele meelde nende kombeid, aga samas meelitab seda erilist maailma avastama ka teisi noori. Ning läbi nende võiks see info kaugemalegi kanduda. Siiani on tagasiside näitusele olnud positiivne, kaasõpilased on välja toonud, et neile meeldivad näitusel olevad väikesed nukud, vanausuliste kalendrid ja omapärased rahvarõivad. “Omapärane teejoomise rituaalgi tekitab elevust, siiski on mõned sõbrannad väitnud, et nende arvates on see suhkrutükike liigagi magus, aga las tema olla, ju siis vanausulised ongi suuremad magusaarmastajad,” muheleb Elina. Lisaks pakkus ta välja mõtteid, mis võiksid noori vanausulistele lähedamale tulla, olgu selleks suvelaagrid vanausuliste külades või temaatiline valikkursus gümnaasiumiastmes. Tüdruk teatab kindlameelselt, et vanausulised on kõige sõbralikumad inimesed üldse, nii, et kes suvel mõnda vanausuliste külla Peipsi ääres või koguni Piirissaarele satub, võib julgesti neile lähenda ja uurida lähemalt vanausuliste kuulsaid sibulapeenraid ja muid traditsioone. Kuulsaks ta ennast nüüd näituse loomisega ei pea, tüdrukul oli vaid puhas rõõm oma juurtega veelgi lähemalt tuttavamaks saada ja nüüd seda teistelegi tutvustada.
Elina ootab ka linnarahvast oma näitust uudistama, see jääb Annelinna gümnaasiumi fuajees veel avatuks märtsikuu lõpuni. Oleme siis uhked, et meil siin Eestimaal on olemas vanausulised, kes oma kultuuri ja tavasid soovivad hoida ja edasi kanda. Las Eesti ja tema mitmekesisus leiab tee Sinugi juurde, tule ja uudista julgesti!
Siim Karnö
Foto: Siim Karnö
