Tekst ja fotod: Siim Karnö
Kas mäletate aegu, mil hommikukohvi kõrvale kuulus klaasitäis piima, külmkapi sügavusest võis leida korraliku lihatüki ning kolhoosielu tundus sama loomulik nagu aastaaegade vaheldumine? Ajad on muutunud, mälestused aga jäänud. Just neisse nostalgilistesse, kohati muigama panevatesse ja üllatusi täis minevikuradadele kutsuvad külastajaid Maaelu Uudishimukeskuses avatud kaks põnevat näitust: „Kust tuli kaste ja kuhu kadus liha?“ ning „Vaata, ma kahandasin kolhoosi“. Need näitused on kui kaks akent kunagisse maaellu – üks piilub meie igapäevase toidulaua taha, teine avab ukse kolhoosiajastu maailma. Koos moodustavad need värvika mosaiigi elust, mis oli paljudele argipäev, kuid nooremale põlvkonnale võib tunduda lausa uskumatu seiklusena. Tule ja seikleme ning nostalgitseme koos!
Kaste lugu ja liha kadumise müsteerium
Esimese näituse pealkiri „Kust tuli kaste ja kuhu kadus liha?“ äratab juba iseenesest uudishimu. See on justkui lõbus detektiivilugu, mille peategelasteks on meie toidulaua tuttavad tegelased. Kust jõudis toit meie lauale? Milline oli kunagine toidukultuur, kuidas saadi tooraine ning millised muutused on aastakümnete jooksul meie söömisharjumusi kujundanud? Näituse nimi mängib mõnusalt külastaja mõttelõngaga, sest toidust rääkides ei räägi me ju ainult maitseelamustest. Toit kätkeb endas kodusoojust, lapsepõlve lõhnu, vanaema köögi hubasust ja talutööde rütmis kulgenud argipäeva. Igal toidul on oma lugu ning iga roa taga peitub terve maailm – teekond põllult aurava taldrikuni.
Näitusel on väljas ka Linda Petti välja antud nõukogudeaegsed kokaraamatud. Linda Petti on toiduainete tehnoloog ning on kogu elu töötanud selle nimel, et kõik inimesed tervislikult süüa saaksid. 1950. aastatel alustas naine tööd sööklates ja restoranides, hiljem aitas suunata teadlikke toiduvalikuid Eesti NSV toiduainetööstuse ministeeriumi reklaamilaboris.
Need, kes on elanud nõukogude ajal, mäletavad, et toidupoed olid tühjad, toidusabad pikad, sööklas pakuti lõunaks muu hulgas hapukoort ja restoranis tuli sabas seista tund või rohkem, enne kui lauda pääsesid. 1950.–1980. aastad oli aeg, kus rõhutati sotsialismi ülesehitamise vajalikkust. Inimene tegi tööd, rügades põllul või tehases. Sestap avati ka suuremates ettevõtetes töölissööklad, et lõunatamine oleks kiirem. Ühe taolise sööklaga saadki näitusel lähemalt tuttavamaks – siin on lett, nostalgilised nõud, töölissöökla einestamislaud ja vana arvelaudki välja pandud. Ka saad tutvuda tavainimesele mõeldud restoranisaaliga. Nõukogude Eesti kõrgemad partei- ja valitsusjuhid ning valitud kultuuritegelased said aga nautida privileege – nii kõrgemat töötasu kui ka muud tavakodanikele kättesaamatut. Nomenklatuuri peod toimusid enamasti kinniste uste taga, kus külalistele pakuti erilist ja aupaklikku teenindust. Laual oli importalkohol, eksootilised puuviljad, kalamari, letialune liha ja muud defitsiitsed toiduained, millest võis tavakodanik vaid und näha. Näitusel saadki sellesse luksuslikku ellu läbi eraldi ukse astuda. Veel on näitusel väljas nostalgilised 16-tahulised klaasid. Legendi järgi tuleneb klaasi 16 tahku liiduvabariikide tippajast (eri aegadel kuulus liitu 6–16 liiduvabariiki). Paljudele toovad need mälestused ilmselt silme ette suvised järjekorrad kaljavaatide ees või hoopiski Tallinn–Moskva rongi, kus neis klaasides pakuti magusat teed. Ka nõukogudeaegsele turuletile ja kasvuhoonele saad pilgu peale heita.
Kolhoos peopesal – suur maailm väikeses mõõdus
Teine näitus, „Vaata, ma kahandasin kolhoosi“, viib meid aga hoopis teistsugusesse maailma. Juba pealkiri mõjub vallatult ja mänguliselt, otsekui oleks keegi võtnud kunagise kolossaalse kolhoosielu ning mahutanud selle võluväel peopesale. Ja tegelikult nii ongi! Kolhoos oli omal ajal palju enamat kui lihtsalt töökoht. See oli omaette maailm, kus põllud, karjalaudad, masinad, inimesed ja ühised tegemised moodustasid suure ning keeruka terviku. Seal oli argipäeva askeldamist, töörõõmu, muresid, saavutusi ja lugematul hulgal lugusid, mis on talletunud inimeste mälestustesse. Väikeses mõõtkavas esitatud kolhoosimaailm võimaldab heita pilgu kunagisele maaelule hoopis uue nurga alt. Detailid, mis suures maailmas võisid jääda märkamatuks, tõusevad nüüd esile ning kutsuvad end lähemalt uurima. Nagu väike ajamasin, mis avab ukse minevikku, annab see võimaluse märgata ja mõtestada eluolu, mida paljud meist mäletavad, kuid mille tegelikku ulatust nooremad põlvkonnad alles avastavad. Võib vaid ette kujutada, kui palju äratundmisrõõmu pakub see neile, kelle elutee on kunagise kolhoosiga ühel või teisel moel põimunud. Mõni tunneb ära tuttava töökorralduse, teine meenutab masinaid või hooneid, kolmas leiab mõtteis üles oma noorusaja. Ja neile, kes kolhoosiaega ise kogenud pole, avaneb võimalus piiluda ajalukku justkui läbi suurendusklaasi.
Niisiis, kui süda ihkab väikest ajarännakut, mõtted otsivad killukest äratundmisrõõmu või soovite lihtsalt teada saada, kust tuli kaste ja kuhu kadus liha, tasub sammud seada Maaelu Uudishimukeskusesse (endisesse Eesti Põllumajandusmuuseumi Ülenurmel). Võtke kaasa ka lapsed ja lapselapsed, sest minevikust rääkides sünnivad sageli kõige põnevamad vestlused.
