Tekst: Siim Karnö
Fotod: Kerly Ilves, Grete Terasmaa
29. septembril tähistatakse rahvusvahelist toiduraiskamise vähendamise päeva, sestap vestlesin Tartu toidupäästmisliikumise Foodsharing Tartu eestvedaja Kerly Ilvesega sellest, kuidas näeb välja toidupäästmisprotsess Tartus.
Liikumine Foodsharing Tartu sai alguse Kerly kui selle algataja kokkupuutest toidupäästmisega, kui ta Berliinis elas. „Sealne tegevus inspireeris mind nii palju, et ma tegin sellega algust ka Eestis. Eriti meeldis kontseptsioon, et toidujagamine on kõigile – nad ei tee vahet sellel, kes päästetud toitu võib saada. Toitu tuleb tarbida, et see ei muutuks prügiks ega hakkaks prügimäel keskkonda saastama. Samuti on oluline fakt, et Foodsharing Tartu üritustel pakutav toit on täistaimne: nii saavad kõik inimesed – veganid, taimetoitlased ja omnivoorid – süüa ja panustada paremasse homsesse. Toidujagamine on diskrimineerimise vastu, toimib vabatahtlikkuse alusel ja rahata ning on apoliitiline,“ räägib Kerly.
Foodsharing Tartu eesmärk on ennekõike toiduraiskamise vähendamise alane teavitustöö. „Toiduraiskamise vähendamise alane teadlikkus ja selle rakendamine igapäevaelus on Eestis endiselt madal, kuigi probleemile pööratakse riiklikul tasemel üha rohkem tähelepanu. See ongi tegelikult Tartu Toidujagamise tegevuse tõttu toimuma hakanud muudatus, sest enne 2019. aastat ei rääkinud veel keegi avalikult toidu raiskamisest ja selle probleemiga tegelemisest. Kuigi me päästame ka palju toitu, ei ole see tegelikult lahendus probleemile – me ei suuda päästa terve Tartu, liiati terve Eesti toitu. Meie tegevus peab olema inspiratsiooniks kõigile – kodanikele, ettevõtetele ja riigile –, et toidu päästmine ühiselt on võimalik, aga selleks oleks vaja eelkõige kohalike omavalitsuste ja riigi toetust, et saaks luua vabatahtlike võrgustikul toimivad süsteemid, mis kasutavad vähe ressursse ja jagavad toitu kõigile, mitte vaid abivajajatele,“ avab toidupäästmise eestvedaja liikumise eesmärke.
Foodsharing Tartu tegevusest võtab osa peaaegu nelikümmend liiget ja lisaks veel kümme abilist, kes toidujagamisega igapäevaselt aitavad. „Usun, et ma ei valeta, kui ütlen, et 95% neist on igapäevaselt tööga hõivatud, mõned neist on aga ka väikeste beebidega kodus ja kasvatavad uut põlvkonda toidupäästjaid, olles ikka samal ajal meie tegevustesse kaasatud. Kui oled kord toidupäästjaks saanud, siis see ei ole osa sinu elust, vaid see ongi su elu,“ ütleb Kerly.
Toit, mida päästetakse, pärineb kauplustest, restoranidest ja kohvikutest, vahel pakub oma ülejääke ka mõni üritusekorraldaja või haridusasutus. „Me soovime kindlasti keskenduda toidupäästmisele koolides ja muudes haridusasutustes, kus toimub regulaarne toitlustus. Aasta-aastalt on kuulda häid uudiseid, kuidas toitu koolides jagatakse, aga meie lootus on, et ehk see ei jõua prügikasti – lahendused on võimalikud.“
Avalikud ausad toidujagamised toimuvad regulaarselt hilisõhtuti iga päev erinevates Tartu linna asukohtades. Rahvast teavitatakse nende toimumisest oma Facebooki lugude kaudu. „Me jagame kõike, mis meil õnnestub päästa, aga peamiselt leivatooteid, „kõlblik kuni“ tooteid ja rohekraami. Toidujagamisele on oodatud kõik. Kõik inimesed on toidupäästjad, kui nad hoolivad toidust ja ei soovi, et see lõpetaks prügikastis. Ka sügisel õunte jagamine teistega on toidupäästmine, nagu seda on sünnipäevalt ülejäänud kartulisalati jagamine tööl kolleegidega,“ rõhutab Kerly.
Toidupäästjatele on aastate jooksul erinevaid juhtumeid ja olukordi seoses toidujagamisega kogunenud palju. Nii Ilusaid kui ka halbu. „Muidugi soovime, et alati oleks harmoonia ja teineteisemõistmine, aga kuna toidujagamine on töö inimestega, siis ikka tekib toidu saajates frustratsiooni ja pahameelt. Püüame alati tekkinud olukorrad kiiresti ja sõbralikult lahendada. Kõige erilisem on see, kui kuuled, et mõni ettevõte viib ise omal algatusel toitu toidujagamiskappi. On märgatud, et midagi jääb üle, aga ära visata ei taheta ja nii jagatakse oma ülejääke. Samuti oleme saanud ilusaid kirju või ülestunnistusi, et Tartu Toidujagamine on kellegi elu muutnud. Me teeme seda tööd vabatahtlikult, ilma igasuguse toetuseta, nii et kiitus on meile suurim kingitus. Tegelikult bensiinifirma kinkekaardid ka, sest need aitavad meil natukenegi sõitudele tehtud kulutusi kokku hoida.“
Murekohtadest rääkides toob Kerly välja, et vabatahtlike elud muutuvad ja tegutsemislust hakkab otsa saama, sest algne sära silmis hakkab kaduma ja seda on raske tagasi tuua. „Kui sisemine motivatsioon ei põle, siis on kerge grupitööst ja seeläbi ka kaaslastest eemalduda. Kuna hoolin meie vabatahtlikest väga, siis teen omalt poolt kõik, et nad oleks kuuldud ja märgatud ning et probleemid saaksid lahendatud. Unistus on, et üle terve Eesti oleks igas linnas, kus on vähemalt kolm toidupoodi, toidujagamise rakuke, kes tegeleb toiduraiskamise vähendamise alase teavitustööga, toidupäästmisega ning kogukonnale toidu edasi jagamisega. Tunneme puudust ka Tartu linna toetusest ja headest inimestest või ettevõtetest, kes annetaks meile vajalikku inventari, näiteks soojad talvekindad, pealambid, vastupidavad vihmakeebid või kes hoiaks piletite kinkimisega vabatahtlike meeled lahutatud. Isegi suur vaagnatäis sushi’t oleks suur kingitus.“
„Ootame aeg-ajalt juurde asjalikke vabatahtlikke, hetkel eriti Annelinnas. Samuti on oodatud kingitused, soovime koostööd teha tudengiorganisatsioonidega ning oleme valmis osalema projektides, mis aitaksid kaasa toiduraiskamise vähendamisele. Osavad kaasamõtlejad võiksid meiega ühendust võtta, et pakkuda lahendusi, kuidas toidu raiskamist vähendada. Kutsume kõiki 29. septembril toimuvale üritusele, mis avab paljude silmi meie töö ja toidu raiskamise teemal. Kohapeal on oma topsiga tulles võimalik saada ka päästetud toitu, aga oluline on end kiiresti osalema registreerida, et toiduportsjon tagada: tahame teha toitu nii palju, kui on soovijaid, et ressursse vähendada. Lisainfo meie Facebookis ja ürituse lehel.“
Kui Kerly parasjagu toidupäästmisega ei tegele, siis ta töötab, tegeleb toidupäästmise vähendamisega ka MTÜs Toit ei ole prügi, teeb trenni, on vabatahtlik teistes organisatsioonides, loeb ja vaatab rõõmuga filme. Samuti meeldib talle katsetada köögis toitu valmistades ning Kerly ei väsi rõhutamast, et tegelikult mõtleb ta 24/7/365, kuidas leida paremaid lahendusi, et toiduraiskamine hakkaks vähenema, kuidas vabatahtlike töö oleks võimalikult optimeeritud ja et nad oleksid seda tehes õnnelikud.
