Kunstinäitus ei pea alati toimuma kunstisaalis. Vapramäe matkarajal Elva külje all, kus lapsed lustivad ja prouad käivad koertega jalutamas, on nüüd üles pandud üks väga eriline kunstigalerii. Matkaraja ääres on peamiselt Pallase kunstnike tööd, kes just siin Vapramäel päris palju maalimas käisid. Aga leiad ka kaasaegseid töid, näiteks maailmakuulsa putukafotograafi Urmas Tartese liblikafoto, saad minna lausa pildiraami sisse voolavat jõge imetlema ja salapärast metsavaimugi kohata.
Vapramäe loodusmaja juurest algav uus Vapramäe kunstirada on ainulaadne matkarada, mis ühendab looduse ja kunstiloomingu. See rada sai alguse viis aastat tagasi, kui Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus (VVV SA) käis uusi ideid kogumas õppereisidel. Mõte oli tuua Vapramäele midagi uut ja põnevat, mis sobiks ka piirkonna kunstilisse pärandisse. See on ainulaadne võimalus ühendada kultuur mõnusa jalutuskäiguga värskes õhus. Serotoniinitase tõuseb siin kõrgustesse iga ilmaga, kuigi sügisel, kui mina rada läbisin, oli maas juba palju märgi puulehti ning sestap tuli jalutades ikka väga ettevaatlik olla. Saadud elamused olid seda aga väärt, kohati läheb rada väikese tõusuga üles, siis jälle alla. Ka puhkekohad on rajal olemas, nii et jalgugi saavad soovijad puhata.
Kunstiraja projektijuht Gea Järvela selgitas, et algne idee oli leida üles vanad Vapramäe looduse maalid ja paigutada need täpselt samasse kohta, kus need olid kunagi maalitud. See osutus aga keeruliseks, mistõttu otsustati luua mitmekülgsem kunstirada, mis hõlmaks lisaks maalidele ka skulptuure, fotosid ja installatsioone. Kunstiraja loomine oli ulatuslik meeskonnatöö. Kokku panustas vabatahtlikkuse alusel ligi 20 inimest, kes jagunesid töögruppideks vastavalt teemale. Projektijuht Gea Järvela kõrval oli kunstiraja valmimisel abiks ka VVV SA meeskond.
Esimesena jäi mulle rajal silma Eestist pärit üle maailma kuulsa putukafotograaf Urmas Tartese tehtud liblikafoto, mis on riputatud siia looduse keskele kahe puu vahele. Seda imeliselt värvikirevat fotot hallis sügisilmas imetledes muutus meel kohe väga rõõmsaks. Päikeselaigud ja varjud kumavad fotost läbi, puulehtede ja okste liikuminegi on näha ning nii moondub tasapinnaline liblika kujutis ruumiliseks. Rajalt leiad veel teisegi fotokanga: Arne Aderi händkakku, mis püüab samuti pilku. Edasi istusin juba pildiraami meenutava installatsiooni sees, siit on tore jälgida matkarada kõrval seda voolavat jõge. Just siin istudes tabasin end mõttelt, et jõgi on igavene. Jõel on siin aeglane vool, temal on aega voolata küll. Meie, inimesed, peame ruttama elada, sest meie elu pole ju igavene. Just see koht on õige molutamiseks. Kui jõevaated sain nauditud, liikusin rada mööda edasi ning siis jättis küll süda ühel hetkel lausa mitu lööki vahele. Nimelt tõusis võsast mõnevõrra kummituslik, ümbritsevat maastikku peegeldav skulptuur. Alguses tundus, et seal on mõni jahimees, kuid lähemal uurimisel selgus, et siiski vaid installatsioon. Aga tore ju, kui keegi sind looduses vahepeal “raputab” ka. Edasi kohtasin teel kive, mis loomulikult oma ainulaadse looduse poolt antud erilise kujuga on vaatamisväärsused ise, aga “vürtsiks” oli ühele kinnitatud liblikas ja teisele sisalik. See on tore, kuidas kunst ja loodus siin nii ootamatult üheks sulanduvad. Ehk isegi kirjandus, mine tea, võib-olla oli sisaliku kinnitamine inspiratsiooni saanud Artur Alliksaare kuulsast luuletusest.
Kunstirada saadavad Kalju Nageli, Lembit Saartsi ja Juhan Püttsepa maalid, nii et tõesti kõnniksid nagu vabaõhukunstisaalis. Maalid on üles pandud täpselt neisse paigusse, kus need maalitigi. Nii ongi valik vaataja otsustada: kes naudib pärisvaadet, kes imetleb maali, kes mõlemat korraga. Võib ka käia palju kordi, et tajuda Vapramäe looduse mitmekesisust, nautides kord ühtviisi seda rada, siis jälle teisiti. Eriliselt jäid mulle meelde kallistavad puud: kuidas üks noor tamm põimib end ümber kase. Selle hetke tabas kunstnikki ära ning nii saabki imetleda ka seda maali ühes loodusega.
Kunstirada on loodud pidevalt uuendatavaks. Loojate eesmärk on lisada rajale ajapikku uusi teoseid ja seega ei ole rajal kindlat lõppu. Näiteks loodetakse tulevikus kutsuda uusi maale looma Kalju Nageli lapselaps, kes on samuti kunstnik. Samuti palutakse kõigil, kel on Vapramäest vanu fotosid või maale, VVV SA-d sellest teavitada.
Vapramäe ajalugu on pealegi kujuteldamatult rikas, sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Sestap tasub heita pilk ka loodusmaja kõrvale rõuguredelile kinnitatud ajaloolistele fotodele. Tõravere kool ja lapsed, kodutütarde õppelaager, kaitseliidu pidustused, Vapramäe laulupäev, vabaõhuetendus, vana Liivimaa tee, magasiait, vaestemaja, lapsed Hundikuristiku serval, maanteesilla avamispidustused on vaid mõned märksõnad, mis fotodel kajastuvad. Kokku on siin 66 fotot kahekümnenda sajandi esimesest ja teisest poolest, mis leitud suure korjanduse ja arhiiviotsingute tulemusena.
Gea Järvela sõnul on Vapramäe kunstirada unikaalne kogu Eestis. „Ma ei tea teist sarnast kunstirada looduses,” ütleb ta. Rada pakub inspiratsiooni ja uut vaatenurka nii loodusele kui ka kunstile. Kuigi projektist tulenevalt peavad teosed jääma rajale vähemalt viieks aastaks, loodavad loojad, et rada jääb püsima ka pikemaks ajaks. Rada jääb avatuks ka talvisel perioodil. Tore ja uus võimalus, kuhu nädalavahetusel lõõgastuma tulla, pole ju Tartust kaugel ning rongidki liiguvad päris tihti.
Tekst ja fotod: Siim Karnö
