Eesti Lennundusmuuseum Langel tähistab tänavu 25-aastaseks saamist 7.–8. juunil suurejooneliste Lennupäevadega. Väärika verstaposti eel pajatas Eesti lennunduse väsimatu entusiast, muuseumi looja, peremees, giid, hing ja südametunnistus Mati Meos argipäeva muredest ja rõõmudest. Heitis pika nostalgilise pilgu üle õla ning piilus pisut ka tulevikutaevasse, kus pilvedest puudust just ei paista.
Täna on laupäev, parklas paistis pool tosinat autot. Kas võib öelda, et hooaeg on ka Lennundusmuuseumi jaoks juba hoogu sisse saamas?
Vara veel hinnanguid anda – oleme alles mõned päevad avatud olnud, aga inimestel on kenasti meeles. Eile külastas meid sadakond inimest. Kevadine aeg – inimesed otsivad põnevat tegevust linnast eemal ja randa minna veel ei kannata. Eks meiegi jaoks ole parim müügimees ikka sobiv ilm.
Aasta-aastalt püsib meie külastajate arv summaarselt üpris stabiilne. Kui koroona-periood välja jätta, käib Lennundusmuuseumist igal hooajal läbi ligikaudu 25 tuhat suurt ja väikest huvilist.
Mõni aeg tagasi tehti uuring, kus meeste hulgas osutus meie muuseum üheks esmamainitute hulgas. Paraku aga on kõigi muuseumikülastajate seas mehi vähem kui viiendik – seega üldises tuntuse tabelis polnud meil kõrgele kohale asja.
Kui suure osa eelarvest katab piletitulu? Ainult enda kassa najal vist elus püsida ja ekspositsiooni suurendada ei õnnestuks kuidagi?
Piletimüük annab ligikaudu kolmandiku sissetulekust. Teistel muuseumitel on see suurusjärk sama või isegi väiksem. Hädalahenduseks korraldame Lennupäevi, mille toetuseks paljud suure südamega ettevõtjad alati õla ja pisikese rahapaki alla panevad. Investeeringuteks tuleb pidevalt projekte ja toetustaotlusi kirjutada. Tartumaa Arendusseltsi ja PRIA toeta meil arengut ei toimuks. Talveperioodil, mil uksed tavakülastajatele kinni, peab tublisti kontoritööd tegema.
Kultuuriministeerium annab meile samuti lahkelt 9000 eurot aastas. Sellega katab ilusti pool koristaja palgast!
Mitu inimest sellise mastaabiga muuseumi toimimiseks igapäevaselt rassima peavad?
Nagu näed, meid ongi kaks – mina ja administraator/kassapidaja. Tegelikult on meil seaduse nõudel tööl ka osalise koormusega teadur ja käib ikka nii-öelda päevnikke ka. Päris ajamahukas on just territooriumi (üle 9 hektari) ja eksponaatide korrashoid. Mõned üksikud sõbrad ja vabatahtlikud on aeg-ajalt appi tulnud, ent ega tänapäeval neid ukse taha just tunglemas ei trehva. Aga kui nüüd kellelgi tekkis isu põnevas paigas abiliseks olla, siis peale muruniitmise siin jagub lihtsamaid töid alati – angaaride põrandad tahavad pühkimist, vitriinid vaja tihti lapiga üle käia.
Võrdluseks – meiega suuruselt üsnagi samas klassis Maanteemuuseum saab riigilt tuge 100 korda enam!
Kas Maanteemuuseum on riigile 100 korda vajalikum kui lennundusvaldkonna juhtiv Lennundusmuuseum?
Vahe on ainult selles, et Lennundusmuuseum kui sihtasutus pole asutatud riigi poolt.
Millised võimalused eramuuseumitel Eestis siis üleüldse mäluasutuste „üüratul turul“ jäävad? Millest selline ebavõrdne kohtlemine tuleneb?
Ma olen teinud ettepaneku seaduse muudatuseks, et konkursi korras valitaks valdkonna juhtiv muuseum, mida kokkulepitud mahus finantseeritakse. Olenemata omandivormist oleks sel juhul igaühel võimalik selleks pürgida. Ja eesmärk: areneda.
Poliitiline tahe aga puudub. Tavaline jutt: raha pole ja juurde ei tule! Kui teile annaksime, peaksime kelleltki ära võtma.
Olen teinud ka ettepaneku, et riik võtaks Lennundusmuuseumi üle. Ma ei tahagi muud, kui kompensatsiooni oma maade eest, millel täna muuseum laiub, ning 25 aasta töö eest võiks ju ka midagi enamat jääda kui soe käepigistus ja tänukiri.
Mis summast te räägite? Äkki kellelegi küpseb idee omale isiklik Lennumuuseum soetada?
Umbes 2–3 miljoni vahel võiks sihtasutusel olla nii-öelda minu panustatud vara, mis pole riigi toetusega seotud ajal soetatud. Minu arusaamise kohaselt võiks Lennundusmuuseum ideaalis edasi toimida Sõjamuuseumi filiaalina.
Teine variant – andke Lennundusmuuseumile 210 tuhat toetust aastas, saame palgale võtta muuseumi teaduri, arendusjuhi ja hooldusmeistri ning tuleme ilusti ots otsaga kokku. Kurb praktika näitab, et kui riik sedalaadi muuseumi otse enda hallata võtab, oskavad nad aasta peale miljoni kulutada. Minu arvutuste järgi saaks toetuse kaudu viis korda vähema maksurahaga hakkama.
Kõik asjassepuutuvad ministrid olen 25 aasta jooksul läbi käinud. Ministrid tulevad ja lähevad. Idee enda osas pole keegi külmaks jäänud. Aga keegi pole ka millimeetritki seda plaani miskis suunas lükata tahtnud.
Milline vaatepilt selles paigas oli täna 25 aastat tagasi?
Varem laius siin, Lennundusmuuseumi territooriumil, päris tore kapsapõld – seisame minu pere maadel. Ajapikku on Lennundusmuuseum muidugi ka maid juurde ostnud, et ära mahtuda. 2000. aasta hakul lõime ühele lehmakarjamaa lapikesele lipuvarda püsti ja panime lennusalga mahakandmisele läinud Mi-8 helikopteri huvilistele vaatamiseks välja. Oma tarbeks ehitatud alumisest hoonest – muuseumi praegusest B-korpusest – sai lennukimudelite maja.
Mis peab eelnema sellele, kui inimese ajus küpseb idee – nüüd rajan lennumuuseumi?
Lapsepõlvest peale elasin Puiestee tänaval Raadi sõjaväelennuvälja kõrval. See rähnike on toksinud mu kuklas ammusest ajast. 1969. aastal TPI-s olles olin meediumi vahendusel tunnistajaks, kui oma esimese stardi tegi Saabi hävituslennuk Viggen 37. Mõtlesin, et kuidas küll oleks võimalik seda ise näha ja kõigile huvitatutele Eestis näidata. Nüüd on meil selline siin kohapeal täiesti olemas.
Praktiline põhjus seisnes veel ka selles, et mul oli lennumasinate mudeleid nii palju kogutud, et naine ähvardas mind kogu kupatusega kodust välja visata. Lõpuks pidingi oma kollektsiooni – neid võis toona olla 150 ringis – ära kolima värskesse kõrvalhoonesse. Täna ootab külastajat enam kui 800 mudelit.
Isu päris lennuki järele aina kasvas. Riigikogu liikmena uurisin Eesti päritolu USA saatkonna sõjaväeatašee Hendriksonilt, kas Ameerikast lennukeid muuseumisse saaks. Hendrikson andiski positiivseid lootusi. Hiljem selgus, et eramuuseumitele jänkid militaartehnikat anda ei tohi – oleks riiklik muuseum, siis küll.
Mismoodi nii kirju lennumasinate arsenal siiski Eestisse kokku on jõudnud?
Nagu alati, mängivad pearolli ajastus ja õnn. Lennukite põlvkonnad püsivad teenistuses väga pikalt. Minu õnn oli elada ja tegutseda perioodil, kus just pärispaljudes maades toimus lahinglennukite põlvkondade vahetus. Järgmisena avaneks samasugune aken ehk 30–40 aasta pärast.
Oleme saanud oma kogudesse väärt täiendust nii Rootsist, Soomest, Itaaliast, Šveitsist kui Inglismaalt, aga enim Poolast ja Ukrainast.
Mõned ilmekad näited.
Ukraina projekt. Meie palvekirja lennukite saamiseks edastas president Juštšenkole tookord president Arnold Rüütel. Tuligi positiivne otsus: kingime Eesti Lennumuuseumile 3 lennukit. Tagantjärele kogedes võib vaese riigi kingitus olla teinekord kallim kui ostmine rikkalt riigilt. Läks meilegi see „kingitus“ kokkuvõttes üksjagu maksma nii transpordi kui päris mitme omalaadse „korraldustasu“ näol, aga EAS aitas meid rahaliselt.
Poola projekt. Poolakate sõjaväe transpordilennuk AN-26, pardal 26 lennundusinseneri, lendas otse Ülenurmele. Ootasid, kuni viis veoautot demonteeritud lennukitega Eestisse jõudsid, ja siis monteerisid välitingimustes – meil angaare veel polnudki – uuesti lennukid kokku. Sentigi küsimata, terve nädala Poola riigi kulul. Minu ülesanne oli mehi toita, ja kõik!
Margikogujal vist veidi lihtsam – eksponaat mahub ümbrikusse ära, transpordile ei kulu kordi rohkem raha kui asjale endale?
Tõsi, lennukilt eemaldatakse kindlasti tiivad ja üldjuhul ka saba. Hävitajate sabakõrgus ulatub tavaliselt viie meetrini – sellise koormaga maanteel liiklema lihtsalt ei mahu.
Samas on meil näiteid, kus eksponaat omal jõul muuseumi saabub. Rootslaste deponeeritud Viggen maandus 2005. aastal Ülenurme lennuväljal. Alles siin võeti mootor ja relvad maha, et ülejäänu siis meie muuseumis aukohal saaks troonida. Muide, eemaldatud lennukiosade Rootsi tagasi viimisega oli lahketel annetajatel paras sekeldus, sest Eesti piirivalve konfiskeeris need – relvi ei tohi välja vedada! Seda, et täisrelvis hävituslennuk oli veidi varem Eestisse lennanud ja siin demonteeritud, ei näinud meie seadusandlus ette.
Praegu muidugi kollektsiooni täiendada pole sisuliselt võimalik. Ukraina sõja tõttu ei kanta ida- ega läänemaailmas peaaegu mitte midagi relvastusest maha, mis veel vähegi kõlblik. Mine tea, millal endal reaalselt vaja võib minna. Ukrainast ei tohi tühja hülssigi üle piiri tuua, saati siis lennukeid või rakette. Ja noh, Venemaaga…
Muide, Putinile saatsime omal ajal ka meie maadlustreenerite kaudu kirja, meenutusega Tartus toimetanud lennuväljast. Ta oli just esimest korda ametisse saanud ja ikkagi vägede ülemjuhataja. Et ehk soovivad lahked naabrid oma analooge mitteomavat tehnikat ka meie muuseumis esitleda. Teame täpselt – ta sai selle kirja kätte. Aga nagu venelased ütlevad: „Ne otveta, ne priveta!“
Teine kord jõudsime venelastega koostööle juba päris lähedal, mil vene kindralitega oli pikalt ette kokku lepitud kohtumine Moskvas lennundusnäitusel. Vahetult enne seda võeti meil siin Aljošake pronksiööl maha. Tuli kirjake vabandusega, et kahjuks ajagraafik ikka ei võimalda kohtuda.
Mis suunas muuseum teie unistustes veel arenema peaks? Millest unistate?
Esmajoones vajame sooja angaari, et saaks eksponeerida elektroonilisi vahendeid, mis ilma käes muidu vastu ei pea. Saaks multimeediat rohkem rakendada, põnevamaid kaasaegsemaid atraktsioone, milles saab külastaja ise osaleda. Olgu need siis õppestendid, simulaatorid või mängud. Saaks soojas ruumis koolitusi, laagreid ja õpitubasidki korraldada.
Oleme huvitatud tingimuste loomisest uute tehnoloogiate kasutamiseks ja partneritega droonide katsetamisest Lennundusmuuseumi lennurajal.
Kurval meelel vaatame Tallinna poole, kus valmivad üksteise järel klaaspaleed, aga meie peame oma jalajälge maaligi hoidma.
Tegelikult piirab meid juba ka kitsikus lennukite ja helikopterite paigutamiseks – maad oleks tarvis juurde. Unistama ma ei kipu, pigem ikka plaanin ja tegutsen. Et kunagi saaks meie hoovil särama ka F-15 või F-16. Miks mitte ka mõlemad ja Hornet. Ida poolt MiG-29 ja Su-27. Siis oleksin oma koguga lõpuks rahul. Vist.
Kui tihti olete end kirunud, et selline lõputult energiat rööviv ettevõtmine üldse endale kaela sai kistud?
Mitte kordagi. Võib öelda, et olen fatalist, sest eriti selja taha ma ei tiku vaatama. Elu on ees – siht tuleb hoida horisondil või selle tagagi.
Mida oleks 25-aastasele muuseumile pidupäevaks paslik soovida?
Kui nüüd inimesega võrrelda, siis 25-aastaselt oled jah, päris huvitavas arengujärgus. Koolid läbi, karjäär ja pereelu peaks nüüd hoo sisse saama. Tähtis on, ennast usaldades, ka teisi kuulata ja leida oma tee. Inimene peab ikka lendama, mitte roomama!
Eestis pidevalt kurdetakse, kui vähe on meil insenere. Lausa karjuv puudus! Aga mida siis selle põua leevenduseks ette on võetud? Kultuuriministri jaoks on tähtsad performancid, sokikudumine ja loov kunst – need vajavad hädasti tähelepanu ning tuge. Inseneeria ei mahu kultuuri mõiste alla!
Just noortes inseneriteaduse vastu huvi tekitamine on alati olnud nii minu kui muuseumi eesmärgiks. Loodan ja soovin väga, et seda eesmärki kannab ja täidab muuseum ka 5, 10 ja 50 aasta pärast. Ka ilma minuta. Ja inimesed saavad siit pisiku, et õppida inseneriks, tehnikuks, lenduriks.
Jätkuvalt ootame poliitikuid appi Eesti Lennundusmuuseumi jätkusuutlikkuse kindlustamisele.
Vestles Rasmus Rekand
Foto: Alipi Borin
